See lugu võiks alata kahtmoodi. Esimene versioon oleks ühest tuntud artistide, arstide ja arhitektide perest pärit naisest, kes astus endarajatud kultuurikeskusest, laps ja kompsud näpus oma kodu rajama – lähtematerjaliks merekonteinerid ja hästi palju usku, et vaatamata ehitusmeistrite kroonilisele puudusele kuidagi ikka saab. Teine versioon selle loo algusest on koerte varjupaik.
Tädi palus endale koera, kelle talle varjupaigast leidsmegi – oli teine seitse esimest eluaastat koos kuudiga külapidi ujunud ja mõnevõrra hädas olnud. Vastu palusime meistreid, kes meiega koos merekonteineritest sügiseks meile kodu looksid ning tädi rivistas teisi üles terve sikspäki.
Siitkohast algab lugu meie hõimust. Oleme tüüpilised eestlased, keda on küüditatud, koonduslaagritesse saadetud, gaasiahjudesse aetud ja sildistatud, sest me oleme mitmevärvilised. Meid on palju – ja kõik me oleme alfad, mis tähendab, et kui meie püüdlust elada taevariigi seaduste järgi ei mõisteta, siis läheme mõnevõrra äkiliseks. Me leiame üksteist üles mitmekümneaastastena, sest meie esivanematel on olnud nii palju lapsi, et me ei ole üksteise olemasolust teadnudki.
Kui tuleb hetk omavahel kokku hoida, siis me tuleme. Need ei ole suguvõsakokkutulekud, vaid tegelike tegudega loogiline, looduslik ja loomulik ühtekuulumine. Sellised nädalavahetused oma põhitöö kõrvalt on väike kangelastegu, mille eest tänada loodame üksteist ükspäev teisehomme.
Sina tulid koos Kiuriga, põrnitsesid konteinerit – ja andsid tuld, lõigates uksed ja aknad sinna, kuhu kirjanikupreili need ruudulisele paberile joonistanud oli. Igal nädalavahetusel leidsid auto, sest endal sul sinu suure pere ja majaehituse kõrvalt tol hetkel autot pidada võimalik ei olnud ja sündiski riitadekaupa prusse ja laudu, vaheseinad ja viimistlus – ühesõnaga esmakordse konteineritaltsutamise tulemusena, esialgu uste ja akende õhku riputamise järel täitsa päris kodu.
Olles ühel meie juurde tulemise nädalavahetusel kraavist läbi käinud, teisel seoses vellede ametis olemisega hoopis teised mehed kaasa napsanud, käisid sa oma hõimu tüdrukuid õhtul külapeol turvamas, et hommikul meie kodule katus panna. Koos Kiuri, Kristjani, Ralfi, Joosepi ja ja Mardiga sõitsid nagu liinitramm ja kinnitasid tasukssaadu puhul: „Ah, tead, maksad nii palju kui saad.“
Me rajasime veel palju prusse nõudnud kõrvalhooned, ehitasime terrassid ja tuulekojad, sest sul olid alati kaasas sõbrad, kellega on olnud koos võimalik asja ajada kasvõi südaöösel, sädemed taga. Kiiresti, täpselt, heatujuliselt ja vähenõudlikult – nii sina töötasid.
Eesti keeles on kolm sõna, mida üheski teises keeles sellisel kujul ei ole – talgud, pulmad ja matused. Mitmuses. Elu kõige suuremaid liigutamisi hõimude ja kogukondade sees ja vahel korraldatakse ikka mitmuses.
Näe, istun sinutehtud kuuseplankudest terrassil ja pean aru, mida ette võtta just sinu kehastlahkumise ajal kokku vajunud pesukuivatusrestiga. Sina raputad rokkaripatsi ja kõneled minu õla taga: „Rahu! Pane parem vanakooli pesunöörid. Olid ajad, mil vennike, kes minuehitatud aia mu enese nähes maha sõitis, oleks pehmeks löödud. Nüüd mõistame: sellised on pehmed niigi. Meie oleme nii kõvad, et võime vabalt hevimetali asemel Elmari raadiot kuulata. Taevas, anna meile kannatlikkust, mitte kannatust – asjad seatakse õigeks moel või teisel varem või hiljem.“
Ma armastan sind aegade lõpuni Kuu peale ja tagasi, vellekene Villu Laube.