Eesti Hobusekasvatajate Seltsile

Lahkumisavalduse eel

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kuulumine on mulle olnud au. Minu talus igal kevadel sündinud varss on mulle andnud selleks õiguse ning mind õnnelikuks teinud. Nii varss kui kuulumine 😀 Aga täna ma üldkoosolekule ei sõida.

Viimasel ajal on selts mulle seostunud lõputute intriigidega, millest mitte ükski ei lahene, sest neid tekib – õieti tekitatakse – aina juurde. Postkasti voolab seltsist üha negatiivset – vaheldumisi farmin-valemihindadega… Mitte midagi konstruktiivset. Ja ma ei taha näha, mida minu sõpradega on selles kurjas müras tehtud – ja mida nüüd hädaga kaevu aetud härjad ise omakorda teevad.

On aeg loobuda lammutavatest suhetest igas eluvaldkonnas. Isegi rotid kui arukad loomad taipavad uppuvalt laevalt lahkuda.

On selline lugu. Aastates abielupaar, kes on elanud üleni hobustega, hobustele ja koos hobustega, on – nüüd juba kahe sajandiga! – väsinud. Mees on Eesti hobuste elav entsüklopeedia, aretaja ja tõeline asjatundja. Naine on nurisemata teinud ka tema tööd. Alati olemas ja tulemas, kohal ja tegudel. Intriigidest pole osanud üle ja läbi ujuda. See pannakse süüks. Ja loobitakse sõnakividega surnuks.

Väidetavalt lasid nemad tekkida seltsi senises juhtkonnas olukorra, kus Puna seda, Rand toda ja Vaanide dünastide kolmandat. Olukorda iseloomustavad sõnad kantimine, süüdistamine, sildistamine.

Nii püüavad selgitada lõputud telefonikõned ja kirjad, mis igast päevast mitmeid musti tunde maha sisustavad.Meid on nii vähe – ja täiskasvanud inimesed ei saa asju selgeks räägitud. Vastupidi, aina segasemaks, nii et kogu selts lendab lõhki.

Oli selline lugu. Üks kaunis ja pühendunud hobusekasvataja oli korduvalt oma ilusat muinasjuttu lõpetamas. Ei jaksanud, väsis ja tundis, et teda ei vajata. Ning leidis läbi võlastvabaks telesaate endale mentori. Tubli tüdruk suures hädas sai ülesande perekondlik tööjaotus tekitada, et ellu jääda. Mentor ise aga sai inspiratsiooni. Nägi võimalust. Ning sai talu ja loomad endale. Mis muud kui aina rõõm ja kergendus – ühtki pühendunud loomainimest pole omamine kunagi õnnelikuks teinud. Loomad teevad.

Ent kena noormees nägi järgmist võimalust. Tuleb ka hobusekasvatajate selts kontrolli alla võtta. Vahva ju – uut hingamist ja eemalseisja värsket pilku on ikka vaja. Mis siis, et võhik – inimesed ju arenevad…  Ja pakkuski tore tegija mullegi tööd. Meediatööd. 200 euro eest kuus – ilma sõite kompenseerimata, küll aga kohustusega kõigil võistlustel-jõudluskatsetel-ülevaatustel-koolitustel kohal olla.

Oleksin olnud päevast päeva Andrese ja Krista kõrval – mis olnuks mulle suur au. Kellel veel on sellised kogemused ja teened, töötahe ja –võime? Ent oma talu, lapsed-loomad-loovus sundisid mind meie üldisel valikute ajal teisiti valima. Tasuta töötada ei saanud.

Hobusekasvatajatel endil pole teatavasti palju valida. Kasvatus-aretus-väljundid-koolitused-trennid moodustavad igapäevase nõiaringi, mida tumestab vaesus. Väsinud ja vaest inimest on lihtne toetustega pimestada ja intriigidega kurdistada. Teda on lihtne manipuleerida.

Väsinud ja segadusseaetud hobusekasvataja ei jaksa ega taipa selle peale tulla, et kuivõrd Krista on juba risti löödud, siis 6.juuni üldkoosoleku peateema peaks olema praeguse presidendi  personaalküsimus.

–          Kuidas ta on saanud meie taskust tulnud kasinate kalõmmide eest endale, assistentidele ja oma käepikendustele kõikvõimalike kompensatsioonidena nii palju eraldada ? See on kena menetluse teema – aga kellelgi pole aega, jõudu ega oskusi juristi vastu astuda.

–          Millised on hobusekasvatajate juhi enese hobustealased teadmised ja oskused? Ta võib püüda küll Andrese ja Krista asemele omad suruda, ent ise võiks ju ka midagi teada ja osata – atesteeruda, kvalifitseeruda…

–          Ja siit edasi järgmise presidendi personaalküsimus – kes üldse suudaks-tahaks-oskaks käärivat intriigipesa edasi juhtida – 24/7, oma eluta, närve kaotamata – ja professionaalselt?

Kurnatud ja killustatud hobusekasvatajatele on lihtne lubada, et Andrese ja Krista järel tuleb Messias, kes kõik intriigid lahendab, rahu, raha ja rahvastesõpruse maa peale toob…

Ütlesin ju – ma ei taha näha, mis minu kauaste sõpradega toimub.

Ja kuna äraaetud hobused lasti enne tänast koosolekut maha – seda tapatööd jätkatakse täna – paljud inimesed saavad veel ja veel haiget – astun mina seltsist välja. Ma ei taha koosolekult koju tuua seda, mida postkast-telefon seoses seltsiga pidevalt meie koju paiskab. Mul pole seltsile midagi peale hobusekasvatuse ja ajakirjanikutöö pakkuda – need mõlemad on praeguses aferismuse ja negativismuse meres mõttetuks muutunud. Ja seltsilt ei vaja ma lähiajal muud kui tänavusele varsale passi. Selle saamiseks aga pole vaja lasta koos äraaetud hobustega eksikombel ka ennast maha tõmmata.

Ja ma tean, et täna ei astu seltsist välja mina üksi. Ellujäämisinstinkt käsib selle nukra sammu astuda kümnetel ja kümnetel…

Soone Saara –

Ehk country-granny Kati                                                  6.6.2014 Eestimaal