Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõiksvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Durrell koges „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks kasvades, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles…