Rahvast rohkem kui inimesi – nii tajub maailma iga inimene, kes paneb lindude söögimajja teri või märkab uudiseid jälgides, kui palju loomi ja üldse loodust hukub inimviiruse peetavates sõdades.
Hingehoidjad ja -soojendajad on nii hamster kui elevant, kassi nurrumine viib meid märkamatult meditatsiooni ilma, et peaksime selle eest ühelegi šamaanile midagi maksma. Olenemata suurusest vajab iga koer hoolitsust ning viib peremehe õue liikuma, samuti on penid ja ponid sobimatute kosilaste peletajad, nende süda teab armunud perenaisest paremini, keda majapidamisse on vaja.
Meid liigutavad legendid kangelaslikest ebamaiselt arukatest loomadest. Mõdriku mõisa täkusammas sai rajatud sellepärast, et elas kord mõisnik, kellel oli täkk. Algas sõda, mis paiskas kogu ilu ja harmoonia paigast ning mõisahärra ratsutas Poolamaale lahingusse. Kui ta rängalt haavata sai, visati oletatav surnukeha üle täku sadula ja saadeti lahinguväljalt minema. Hobune tõi isanda koju – eluvaim puhuti mehele sisse ning tänutäheks ratsule rajaski ta obeliski.
Poetame pisara, lugedes Eric Knighti raamatut ja vaadates filmi „Lassie tuleb ikka koju“. Teoses „Kass, kes kõndis omapead“ tunneme ära nii iseenda kui oma kassi ning sooviksime alatihti elada koos loomadega, nagu Rudyard Kiplingi tähtteoses „Mowgli“ või Edgar Rice Burroughsi Tarzan.
Nii Aisopos kui ka Krõlov eelistasid oma valmides anda loomadele inimlikud omadused, et paha saaks paraja palga ilma, et keegi solvuks.
Kõigi maailmajagude perede kõik liikmed käivad ühiselt vaatamas liigutavaid tragikoomilisi animafilme „Jääaeg“ ja „Ratatuille“. Isegi „Rio“-sari koos vihmametsade eest peetava võitlusega on erinevalt „Avatarist“ ja tegelikust ilmaelust õnneliku lõpuga.
Gerald Durrelli kui legendaarseima loomaaedade rajaja reaalne elu ja arvukad raamatud kirjeldavad, mida teevad sõjad zooparkidega – ja ikkagi peavad järgmised põlvkonnad veel ja veel katsetama, kas inimeste julm ahnus toob kaasa samasugused tagajärjed.
Ka Ernest S. Thompsoni ja Jack Londoni melodraamad kirjeldavad ilustamata, mida tähendab erinevate loomaliikide kõrval oma alatuid asju ajav inimene.
Meie, ilusad hinged, aga vajame loomade pakutavat teraapiat – nii füüsilist, vaimset kui hingelist. Kodustame ja õpetame nii koerad kui hobused ennast teenima, treenitud lemmikloomad teenindavad lisaks pererahvale ka kõiki külgnevaid abivajajaid ning seega kaasneb loomade ja nende omanikega teenimine igas mõttes.
Mida on meile õpetanud hiina astroloogilistest loomaaastatest esimese, Draakoni sabalöögid ja tulepurskamine? Me oleme kogu praeguse aasta olnud uue väe voolus. See tuleb tuhinal turja nii neile, kes teavad kui neile, kes aimavad – ja neile, kes midagi ei mõika. Seda võib nimetada lihtsalt Päikese üliaktiivsuseks. Aga õnneks näitavad ka mõõteriistad neile, kes jumaldavad mantrat „teadlased on kindlaks teinud…“ sageduse tõusu ja meie hõrenemist süsinikupõhisest kristalsele olemisele. Loomadega toimub sama ning mõistagi on see protsess eakamatele lemmikutele raske.
Meie „lemmikloomad“ on meie kõrval selleks, et meid aidata siis, kui oma egosse takerdume, kui mahajääjad end meie tiibade külge riputavad ja kogu oma vähese väe meie tagasitirimisele pühendavad. Mida rohkem meid rünnatakse ja hirmupõhistesse mängudesse mässitakse, seda isetumalt meie hobud-koerad-kassid meid kasivad ja kaitsevad.
Miks sai siinkirjutaja suur hingehobu kolm kuud painanud jalatrauma ning koeral tekkis jõuline allergiasööst, mida saab põhjendada küll kassitoidu, chem-traili ja õrna tõuga, aga tegelikkus on sile ja selge nagu allikas – loomad neutraliseerivad inimesele kaela tulnud energeetilisi atakke. Kassid on seejuures kõvemad tegijad ega saa enamasti oma braidi hooldades viga – nurruvad pererahva puhtaks ja lähevad püüavad seejärel mõne matsaka roti.
Iga haigur ja ilves, kes peab vajalikuks end näidata, on meiega ühises energiaringis territooriumi klaarija ja uute energiate ankurdaja. Maksame teoreetilise soojamaareisi raha loomaarstidele seni, kuni matsu ei jaga – aga selle eest püsime kenasti siin, kus on meie koht ja kohus. Nii lihtne ongi.
Loomadega koos jääme ellu, loomadele pühendudes saame Inimeseks ning loomadelt õpime, kuis loomulik loodus toimib tegelikult omamata, austuse ja armastusega ja tõutunnistusteta.