Maraton ulatati meile teatepulgana kui küsimus: mida enda ja Maaga edasi teed, inimene?
Ivo Känd
66aastane maratoonar
Mitte enesekiituseks, vaid kauaste sõprade soovil jutustan maratoonariks olemisest ning kahe ja poole tuhande aastasest tavast, mille esimene „harrastaja“ jooksis end Ateena ja Pärsia vahelise sõja ajal sõnumitoojana paraku surnuks. Minu sõnum on sulle, 21. sajandi noor, kes sa nii sõnumite kui iseenese haldamisel üksnes pöidlalihaseid valdad.
Esiteks kujuta palun ette, mis juhtub, kui elekter ja seega levi kaob. Praegu oled ähmis sellepärast, et hariduspoliitikute töölaual on koolide nutivabaks käskimise seadus. Mis siis, kui kõike peabki oma käte ja jalgade abiga tegema, ehitama, kasvatama ja kohale toimetama?
Mina, vanamees-kuuskümmend kuus – nagu vemmalvärsis – teen oma kodus kapitaalremonti sellepärast viiendat aastat, et ma treenin nii jooksu-, suusa- kui jalgrattamaratonideks pidevalt ja teadlikult, et mitte antiik-kreeka sõjaväljade kangelase kombel jalalt kukkuda.

Tehke sporti, mitte sõda!
Inimkonna ajalugu on olnud üleüldine sõdade jada. 3300 aastat toimunud Trooja sõjast, kus vastane „kingitud hobuse“ sees oma linna lasti ja hukkuti, õpiti. Ateena ja Sparta tugevad linnriigid – umbes sama suured kui Eesti, muide… – said tänu 777 eKr alanud Olümpiamängude traditsioonile jagu väga suure ülekaaluga pärslastest. Sportlike kreeklaste vabadussõda panigi aluse klassikalise Kreeka tsivilisatsioonile.
Viimastel aegadel on rahvast nõrgestatud atleetika eraldamisega teistest eluvaldkondadest. Ennemuiste öeldi, et terves kehas on terve vaim ning teati, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Nüüd on kehakultuur terviklikust inimesest otsekui eraldatud ning tugitoolisportlastele on huvitavam tsirkus ümber uue ROK-i presidendi valimise kui sport ise.
Sport ei ela maailmas oma reeglite järgi, nii professionaalsel kui harrastusspordil on ühiskonnas oma sotsiaalne roll. Iga hea treener ja tippsportlane on ühtlasi avaliku elu tegelane oma eeskujuga.
Olenevalt sellest, kas 21. sajandi mugavustsooni inimene spordib pöialdega ekraanidel, tugitoolis või päriselt, on olümpiamedalistide-tipptegijate ja rahvasportlaste vahel veel seltskond tulemusele orienteeritud harrastajad, keda igapäevase treeningu järel raja lihtsalt läbimine ei rahulda. Mina olen üks neist ega aja taga kuulsust, vaid tahan koos teiste startitulijatega nii endale kui lähedastele näidata eeskuju ja tõestada elu võimalikkust surmani.

Surmani sadulas
Meie, erinevaid ameteid pidavad veteranid, liigutame ennast iga päev ka korteris elades ja kontoris töötades: jõusaalis, jalgratta seljas, jooksurajal, palliplatsil ja ujulas – kusjuures mitte spaa mõttes. Selleks, et maratonil piinlikul kombel mitte maha surra – siis oleks ju eeskuju asemel tahtmatu hoiatus – meie, väärikad tippude tempoga kaasa ei lähe.
Samas on elupõlised tegijad tõelised endurod, nagu meie riigi President. Tema seisab iga päev tunde jalul, kätleb ja vestleb ning annab intervjuusid. Samasugused dye hard kuuekümnesed haaravad võistlusrajal kiiruga jõujoogi ilma suuremat hoogu kaotamata ja kütavad finiši poole. Minu kogemuse põhjal kohtuvad rajal sarnase suhtumisega persoonid. Alati iga ilmaga olemas.
Vahel juhtub, mis seal pattu salata, et piisavalt ei ole harjutatud ja ettevalmistus on eraelu uperpallide tõttu nigel, aga maratonil tekib mõnikord üsna üleinimlik jonnakus edasi rühkida. Veri ninast väljas koha nimel maratonirajal neljandas või viiendas sajas… Miks küll?
Aastakümneid sporti teinuna julgen väita, et eduelamus ja eneseteostuslik võidurõõm kaalub nii vaimsed kui füüsilised vigastused üles. Julgen lisada, et eakamatele sportlike eluviiside harrastajatele on tähtis mängu ilu ja mõõdukus ning tervena elatud aastad. Sportimisega kaasneb vahva võistlusvaim ja kamraadlus, mis kannab endas energiat, milles isiklik ego asendub ühtsustundega. Selline toetus ja isetu heasoovlikkus võiks eksisteerida ka meie igapäevases elus-olus.
Mitte kõik meist ei ole loodud juhipositsioonile, enamik meist ei saaks hakkama presidendi ametiga, kuid see ei takista meil suurel tervikpildil teistele toeks olla. See peaks pigem aitama rõõmu tunda oma tuttavate ja kaasmaalaste saavutuste üle – see annab võimaluse tunda end osalisena kollektiivses võidus. Peaks tekkima sünergia, jõud, mis ületab osade summa, sest koostööga saavutatakse rohkem kui eriosade üksi töötamisega: tekib efekt 2+2 = 5!
Julgen ümber lükata müüdi „tippsport on tervisele kahjulik ja eluohtlik!“ Mitmete riikide uuringutest selgub, et olümpiasportlased elavad tavainimestest keskmiselt 5 aastat kauem, neil on ka väiksem vähirisk ning maletajatest mõttesportlased saavad harvem Alzheimeri tõve.
Riigijuhtimine ja spordipoliitika kui maraton
Inimkond on olnud pideval teekonnal 1000aastase rahuriigi poole ning selle utoopilise maratoni finišijoon veel ei paista. Rahuriigi ühe loomuliku osa – spordielu korraldamine algab päriselt toimivast riigist, kus poliitikutel on terviklik mõistmine, mida ei pärsi vaesus.
Edukal omariikluse maratonil ei saa nii olla, et kooliprogrammi on lisatud vähe kehalist kasvatust – kurb on vaadata, et koolide kõrval asuvad spordihooned on sageli pooltühjad. Endine EOK juht Urmas Sõõrumaa on korduvalt küsinud riigilt spordile 10 miljonit. Laskemoonale 1,5 miljardit – keegi ei vaidle vastu. Rail Balticale kui sajandi laristule või lausa pettusele 400 miljonit – peab saama. Kuid kuhu jääb sulguvate koolide ja teatrite kiiluvees Eesti rahva tervisliku eluviisi toetus?
Eesti Olümpiakomitee uus president Kersti Kaljulaid – suhtumised uutesse tuultesse on mõistagi vastandlikud – tähendab EOK-le selget suunamuutust. Kadrioru lossis karastununa ja pisut puhanuna tuli inimene, kes ütles ja võitis. Tema oluline ülesanne on EOK liikmete, alaliitude lahknevused ja kaotajaks jäänud kandidaatide toetajate eriarvamused siluda reaalsete tegudega.
Väikeriikidel nagu Eesti läheb olümpiamedalite võitmine aina raskemaks, sest paratamatute kulude toel on vaja kokku viia suur talent ja töökus. Meie medalilootus on mitte-massialadel – näiteks kümnevõistlus ja epeevehklemine. Juba lähiajal hakkab sporditeadus ja tehisintellekt sporti mõjutama, muutub sportlaste brändimine, senisest olulisem on fännide pühendumus. Spordifilosoofia hakkab kiiremini arenema ja/või antiigis tuntud hästi unustatud vana meelde tuletama, sest ilma suure ideeta jääb areng poolikuks. Tõuseb ka spordieetika tähendus.
Olen jälginud aastaid meie päevapoliitikat kui kompromissikunsti piiratud ressursside tingimustes, kus reaalsed võimalused ratsionaalseks otsustamiseks ja vastavaks tegutsemiseks on piiratud ning see tekitab stressi igal elualal. Ühiskond ei vaja marginaalseid tühikargajaid, kellele maksmine meid pankrotti ajab, vaid otsustusjulgust, mille tagab kompetents.
Millise Maa põidlapõlvkonnale pärandame?
Ei hakka suisa ökoradikaalset kihutuskõnet pidama ega torisema, et motovärk, mis nii nagu taevas, nõnda ka maa peal naftat põletab, ei ole tegelikult üldse sport. Triibuline taevas, raskemetallidest võimendatud virmalised ja looduskatastroofid räägivad ise enda eest – meie planeet ei kannata rohkem ületarbimist ja saastamist välja.
Olemegi tagasi sportlikkuse juures – alanud apokalüpsisest ujub välja see, kes valdab oma keha ja elementaarseid tööoskusi. Võimalik, et loodus ise lõpetab sõjad, võitlused ja võistlused. Ellujääjatel tuleb luua uus tsivilisatsioon.
Ehk juba vähemalt prooviks enne ilmselgelt saabuvat krahhi nii töö- kui eraelus leppida tõsiasjaga, et kadedus ja võrdlemine ei vii meid lähedalegi sellele, kuhu toetus ja heasüdamlikkus viib. Kui õige kiirgaks juba täna rohkem abivalmidust ja koostööd ning tunneks siirast rõõmu nende üle, kes julgeid samme astudes vägevaid asju korda saadavad.
Võtkem rahvajuhte valides ja toimivat riiki luues eeskuju spordist ja prooviks rohkem mõista, et teise inimese individuaalne eesmärk ei saa meie erakordsust pärssida – toetagem ja tunnustagem ligimest, sest nii toetame samapalju iseennast.
Ei salga, pigem kinnitan, et hoian end vormis selleks, et süvenevalt hulludel aegadel ellu jääda – sama soovitan ka sulle, kes sa seda teksti netilehel pöidlaid libistades skrollid. Kui tuluke hakkas vilkuma, viska pilk saidile sportos.eu – sealt näed tulevasi võistlusi. Enese mõistlikuks ettevalmistuseks vaata nõu maratonimees.ee, jooks.ee, jooksja.ee, jooksujonn.wordpress.com – suusamaratoni asjus sirvi skiwax.ee ning atleetliku koosmeele saavutamisel aitab sportpartner.com.