Igaühel meist on lisaks mitmete kultuuride ühisele kadripäevale oma Kadri või keegi oluline, kelle nimi on tuletis Püha Katharina nimest. Meie kultuuriruumis on arvukalt vägagi tegijaid kadrilaadseid – Katrin-Kati-Kadi-Karin-Katriin-Catherine-jne – neid nimesid kohtame igas eluvaldkonnas rahvusooperi Karismast Brüsseli pr Simsonini.
Tublide lastena oleme lugenud Silvia Rannamaa tõsielulist melodramaatilist kaheosalist lastekoduromaani „Kadri. Kasuema“. Selle liigutavalt tegeliku teose ainetel on sündinud režissöör Leida Laiuse film „Naerata ometi!“ ning see linateos andis artistitiivad nii Siiri Sisaskile kui Hendrik Toompere juniorile, aga ka tõstis aegsasti avalikkuse ette eduka psühholoogi-koolitaja Tauri Tallermaa.
Rahvusvaheliselt tuntuim on orkestrijuht Kadri Tali, kes on meie rahvusorkestri ERSO peadirigent ning kellel on kaksikõde Anuga kahasse Põhjamaade Sümfooniaorkester. Teine rahvusvaheline muusika-Kadri on mõistagi prl Voorand.
Kuigi fenomenaalne muusik on ennast tõestanud paljude riikide jazz-lavadel, on ta meie rahvuskehandi teadvusesse kinnistunud loomulikult telesaadetes: „Laula mu laulu“ ja „Su nägu kõlab tuttavalt“, kus Oskar Seeman tegi Kadrile teene tema tutvustamisega rahvakihtidele, kes teisiti ei teaks midagi ansamblist Estonian Voices.
Varasemate generatsioonide Kadri oli „Entel-tentel-trika-trei“ aegade pisike Hunt. Temast kujunes helilooja ja koorijuht, kelle teosed „Ema, mu armas ja hea“ ning „Üksteist peab hoidma“ on olnud korduvalt meie laulupidude repertuaaris. Ühtlasi on tegemist sügavalt religioosse ja eetilise ühiskonnategelasega, kes peab vajalikuks talumatult valusatel teemadel kaasa rääkida.
Perekond Vilbaste ja Sarv on kadripäevaga seoses mitmekihiliselt meenutamisväärsed, kuna botaanik Gustavi järglaste hulgas on nii allikahaldjas Mikk Sarve lesk Kristel kui noor sädepiiga Kadri. Just ansamblid Hellero ja Hortus Musicus on põlistanud meie jaoks erinevate ajastute pärimuse ja juurtetunnetuse.
Kirjanduse ja mõtteloo klassitoas on keskseim kangelanna Kadri Kõusaar. Tema romaanid „Ego“, „Alfa“ ja „Vaba tõus“ said tänu sellele õnnelikult helge lendstardi, et Kadri töötas samal ajal ajalehe Eesti Ekspress kultuuritoimetuses. Talle olid romantiliselt valla reklaampinnad nii ajalehes kui tänavatel ning Pärnust Vaeste patuste alevist pärit kaunitar kasutas seda enese üles töötamise võimalust väärikalt, ei jäänud trofeenaisena pehmetele loorberitele lebama.
Kadri Kõusaar on läbi tule, vee ja vasktorude, Alaska ja kõigi teiste mandrite tõusnud hinnatud filmimeistritariks, kelle sensatsioonilism film on seni olnud „Magnus“. Tõsieluainelise loo peategelane sooritas enesetapu, ehkki prototüübi isa Vatsla Vanapagan Heino M. Laisk (üldsusele tuttav „Selgeltnägijate tuleproovist“) oli ise filmi loomise juures, keelas tsensuur selle suitsiiditragöödia avaliku näitamise. Mida teravamad teemad ja valulikumad ajad, seda lihtsamini kipuvad ülereageerimised tulema.
„Kadri toob karjaõnne,“ ütleb vanarahvas läbi meie geneetilise mälu.
Me läheme kadrilaupäeval, valged rõivad üll naabritele külla, et Põhjala inimestele omane depressiivne suitsidaalsus lauldes ja tantsides seljatada. Meie rahvakalendris on just pimedamail ja süngeimail perioodil ridamisi mardi-kadri-toomapäevi, mis annavad põhjuse urust välja ronida, et kevadeni ellu jääda.
Kas mina olen valmis oma töökoormuse, tõsiduse, kroonilise väsimuse, hinnatõusude, sõjahirmu, epideemiate kartuse kiuste leidma üles oma sisemise lapse, meenutama mõnd helgemat Kadri-laulu ja minema küla peale karjaõnne nõiduma – isegi kui see „küla“ on 21-korruselise maja viimasel korrusel vaatega kargele „kui-on-meri-hülgehallile“… Jah, olen küll ning seepärast püsin kodus.