Miks inimesed rändavad?

Statistikaameti ja küsitluste andmetel kaalub iga teine inimene Eestist lahkumist. Küsigem pigem, miks me kõik juba Maarjamaalt ära ei lähe enne, kui meie kodud jäävad ühe klanni kitsaste ärihuvide alla ja muteeruvad osaks militaartööstuspargist või suisa sõjatandriks, millest eurokarjeristid tunduvad vägagi huvitad olevat…
Ehkki minul on koostatud mitmeteistkümneleheküljeline kataloog Hispaania ja Itaalia kinnisvarast nii sisemaal, rannikul kui ka saartel, ei taha ma tegelikult oma hobuseid viia küpsema piirkonda, kus vähemalt kolm kuud aastast on varjus 40+ kraadi ja veesooned tühjad. Mitte minister Jürgen Ligi kurja karja kraaksumise tõttu – inimesed hakkavad Hispaanias surema! – vaid sellepärast, et me oleme harjunud aastaaegade vaheldumise, heina- ja küttepuude varumise ning toidu konserveerimisega.
See on meie geneetiline elulaad, mis on oma karmuses kallis jah, kulukas kah.
Ekvaatori piirkond Aafrikas nii Viktoria järve ääres kui ka ookeaniveerne – eeldaks hobuste ning maise vara lennukisse kantimist praeguses talliks ehitatud merekonteineris ning vähemalt ühe ümberistumisega rännet. Ugandas ootaks mind neljahektariline talu Bunyoni järve ääres ning briti kooli juhataja positsioon, ent Uganda seostub ka mürkmadude ja malaariaga, mida vaatamta vaktsineerimisele põdes sealne missionär näitlejanna Henessy Schmidt.
Kui pidasin Uganda taludest toodud puuviljade poodi, käisid Mondo preilid kontrollimas, ega Aafrikas ometi lapsed puu otsast mangosid-avokaadosid alla too. Seesama lapstööjõu pärast muretsev MTÜ sõnastab ka põhilised rahuaja rahvasterände põhjused.
„Esimesena võib meenuda töö ja õpingutega seotud rändamine või inimeste liikumine eemale konfliktipiirkondadest. Kuid kas ränne on ka see, kui põhjaeurooplane otsustab veeta pensionipõlve päikeselises Lõuna-Euroopas? Või see, kui inimene kolib teise riiki suurest armastusest, südame sunnil? Rändega on seotud eelarvamusi ja hirme. Ometi on ränne kõikjal meie ümber iga päev ja me võiksime rände eri vormidest rohkem teada.“ (MTÜ Mondo Facebooki postitus, 13.01.2020)
Sõbrad, kes ei ole ennast koduloomade külge aheldanud, veedavad talved lillelastena Balil, Guatemalas ja Sri-Lankal. Seal ei ole spirituaalses tähenduses rännates ja erinevaid dimensioone-inkarnatsioone külastades ohtu surnuks külmuda nagu Astrid Lindgreni Pipi oma Segasumma suvilas täpilise hobuseta orvuna ilmselt pakases lõpetanud oleks.
Mitmed daamid, kes on lapsed suureks kasvatanud, seiklevad vabatahtlikena kilpkonnamune ja delfiine teenindades mööda ilma. Seni turistidena elu nautinud teismelistele tuleb siiski selgitada, et alaliselt võõrsil resideerimine on hoopis midagi muud kui päikesepaistel omas tempos nurrumine: vesi ja vile – kõlks ja kopikas!
Aabram viis läbi kõrbe ja üle mere oma rahva tõotatud maale. Saara püüab 21. sajandil jälgida ja aimata, millal on aeg oma ilusad tütred viia läbi inimsuse kõrbe ja üle muremere siit ära. Kuhu ära – golobaalses infouputuses kroolides oleme ammu aru saanud: planeedilt ei saa maha astuda, oma saatuse käest ei pääse ja sina ise oled igal pool iseenesel kaasas.
Statistikaameti ja küsitluste andmed väidavad: iga päev viiakse „hullarisse“ kaks suitsiidikatse teinud last, narkotarbimine on Tallinna reovee järgi otsustades kolmekordistunud, üledoosid, tulistamised-pussitamised ja autoga puusse panemised on tingitud ebavajalikkuse tupikust. Mina tahan olla nende noorte jaoks siin ja praegu, täna ja alati olemas: truudus, fookus, distsipliin!