„Kuidas sul läheb?“ – „Hästi, kõik kadestavad… sest nad ei tea…“
Nii tuttav, eks? Ühest küljest ei vasta ei sina ega mina ausalt, sest me oleme viisakad ning lastetuba ei luba jutustada hau-du-ju-duu peale, kuidas päriselt on. Teisalt on inimene ikka endiselt kariloom, kes peab viimase võimaluseni oma valu ja haavatasaamist varjama – või ta heidetakse karjast välja, murtakse maha ja süüakse ära.
Samas oleme kõike endale hoides ja alla neelates veel haavatavamad ja katkisemad kui jagades, peegeldades, ventileerides. Nagu rahvajutus, kus vigasaanud vennikeselt küsitakse: „Kes tegi?“ – tuleb nüüdisaegselgi haavatul tunnistada: „Ise tegi!“
Täpselt tean, millest räägin – kusjuures põhjendan pihtimata ja kurtmata jätmisi ka sellega, et ei taha soovimatut paljundada. Kui kaua sa ikka logisevatest liigestest ja sügelevast südamest heietad – nagunii pead ikka ise ja üksi valutama ju.
Väekam tundub olevat lippu mastis hoida: tugev, edukas, seitse ametit ja hobused – märkimisväärselt üle kümne järglase ka veel. Tegelikult aga annab siiras jagamine vastastikku abi – haavu ja nõrkusi tunnistades hakkab kergem ning samas saavad kaasteelised teada, et nad ei ole oma lonkamistega ainsad, üksi ega ammugi mitte haletsusväärsed. Ikkagi inimesed.

Idiopaatiline vestibulaarne…
Kui soetad endale suure koera, saad alles temaga koos elades teada, kui õrnad on tema liigesed-kõrvad-selg-emakas ning selgub, et kõik hiiglaste kasvatajad on seda kogu aeg teadnud.
Buldogidel – aga ka suurtel – on kalduvus allergiale ning nn koerte insuldile. Vestibulaarne sündroom sünnib siis, kui koera kõrvade kuulmekäik kas allergia, kuumuse, vale magamisasendi, ülepinge jne tõttu sulgub ning sisekõrv tõmbab peaaju sassi. Keegi ei ole süüdi – idiopaatiline tähendab, et põhjus päriselt teada ei ole. Kui oma koeral juhtub, kuuled, et seda sündroomi on uskumatult paljudel koertel, ent miks sa peaksid seda teadma, kuni…
Hingedepäeval sai meie prantsuse buldog esimese ataki ilmselt ebaõnnestunult padja sees vaakumisse läinud kõrva tõttu – silmad pöörlesid, kark pehme, süda paha, koordinatsioon null ja piss püksis. Esimene taastumise nädal oli üsna intensiivravi osakonna nägu – tütar oli temaga kodus – teisel nädalal meenutas koer juba iseennast ning järgnes pool aastat rahu.
Võidupüha otseülekande ajal – ilmselt juunikuumusest ja ülepingutusest – langes koer üsna jahedas toas sõna otseses mõttes jalalt. Ikka idiopaatilistel asjaoludel – ning mitte nii rängalt kui esimesel korral. Vahepeal olin kuulnud ka mastiffidest-taksidest-haskidest, kes põdenud.
Ka mopsid-pekinesid ei postita ühismeediasse, kui tagakehast maha jäävad – saabuvad oma tõu kokkutulekutele tasakesi abiratastega või suisa kärus.
Nii hoidsin minagi kujunenud klasterfaki endale – kooliaasta lõpuspurdi krooniks põletas tütre vanakooli mersu genekas uhiuue aku maha, kuumus kurnas ja üksilduse jõuetust süvendas tõsiasi, et ma ei võinud taastuva koera vaateväljast lahkuda – ahastav ulgumine kostis ka õue.
Kuna tütar roteeris gümnaasiumi lõpu järel suveseiklustel, said kassid näidata, kes nad tegelikult on. Kolm bonnet võtsid valvekorra üle, et ma niitma ja majandama pääseksin – üks hoidis hellik-peni kaisus, teised kaks tõid talle hiiri voodisse.
Pööre paremuse poole saabus koos siitkandi sädeinimese Rita Triinuga. Ta on muide esimene inimene, kellega 16 aastat tagasi Raplamaale kolides põhjalikumalt suhtlesin ning seekord tuli ta meile Avatud Talude Päeva butafooriat tooma. Kuna päikeselisel naisel on erivajadustega koer, siis ta oskab ja ühendub nii, et paranev buldog tõusis tema tervitamiseks tuikumata tagajalgadele ning hakkas topeltjõudsalt paranema.
Seletasin Ritale, miks me ei räägi – ning otsustasingi rääkida. Et teaksid: teistel on ka nii.

Kive-kände mööda
Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on päris terve?
Südamed ja luud-liigesed. Närvikava ja vaim. Hingelised ja ihulised sõltuvused. Astma ja allergia. Multipleks ja onkoloogia… Süüdistatakse saastet ja süste, keemiat ja keskkonda – kui on parkinson või alzheimer, siis olenemata põhjusest ta on.
Meie igapäevast leina anna meile… nii sagedaste surmateadetena viimasel ajal, et on kujunenud juba teatav immuunsus. Laseme FB-s ühise valuvahu välja ja elame edasi. Oma enese haiguslugu järel lohistades.
Arvestades sellega, et me ei räägi, on vargsi vaevlejate jaoks tugigrupid. Neisse on kindlalt sarnased saatusekaaslased koondunud. Su telefon on muide samuti sinu tugigrupp – eeldusel, et sa ei piirdu seal ringi skrollimisega, et tähelepanu kõrvale juhtida kõigelt, millega toime ei tule. Kui tunnetest vaikitakse, jääb ka nendest läbi närimine pehmelt öeldes poolikuks.
Haigused ei käi kive-kände mööda – nende selgeks seedimine küll. Ära tee nagu mina – paned jamas olles telefoni 10x ära. Eks seetõttu ka, et kardetavasti on sellel, kellele helistada tahaksid, seisud veel sandimad. Seejuures tihti on veel retsimas kriisis kaasteelise ärakuulamine abi eelkõige sulle enesele.
Oskar Loorits sõnastas oma traktaadis „Eestluse elujõud“ meie võsavillemi olemuse: depressiivsus kaasneb aastaaegadest tuleneva pimedusega ning introvertsus tühja maa taagaga – isegi kui naabrid on olemas, ei suhtle nad pahatihti isegi mitte tere tasandil.
Ometi me ju kogeme samu nädalatepikkuseid painavaid padukaid või võõrastavat lõõska.
Oled märganud: kuitahes raju reekviemi ristluud laulavad – üle õue longates ajad ikka selja sirgu ja kangutad kabedama käigu sisse. Muidu söövad su ära.

Kitsikus ligi
Minister nähvab pidevalt, et me ei vinguks, vaid hoiaksime pisivõite kurnava kriisi e hirmukaose kiuste südame ligi – reaalsus inimeste maal on paraku teine kui miljoneid ja miljardeid jagavates korides.
Meile räägitakse televiisoris üha droonivamast kaitsevõimest, aga peale teleri meist paljudel mingit akent maailma ei olegi. On valik, kas finantseerida kasvõi mõndagi suvelavastust ja kontserti vaatama minek või osta talvepuud-heinad.
Kas priisata üksteisele külla sõites või säästa see aeg ja raha ehituseks ja talveks valmistumiseks. Minna reisile versus teha kodu heaks investeeringuid – ka tubli ja tuntud Mallukas avastas pulmadega kuulsaks saanud hr Nõmmiku autos ringi vaadates: „Sellega sõidaks lausa Lätti, nii ammu ei ole mitte kusagil käinud.“
Just! Lahendus enesehaletsuse ja tühjaks jooksmise vastu ongi iseendale VÄLJA kutsete esitamine. Meis on päris kenasti alles see tunnete ümbertegemise ürgne osavus, mida õpetavad üsna kõik psühholoogid ja teejuhid.
Liigagi tuttav teisenevate emotsioonide jada: enesehaletsus-kurbus-kaastunne-viha… Niipea, kui valikusse ilmub naer, alguses natuke nukker, järgneb kergendus ja armastuse taastumine. Mäletatavasti on iga hing ideaalis armastus.
Kuidas kellelgi – minul eriti edukalt liikudes – loksuvad asjad paika. Rita Triinu toodud Avatud Talude Päeva butafooria andis põhjuse mõnuga akudrelli kui kehaosa kätte võtta ja meisterdada 25. ja 26. juuli külaliste jaoks sein, millele igas eas lapsed joonistada võivad, kui tervendavast kirjutamisest küllalt saab.
Kruvides ja kühveldades, saagides ja sättides tuli tagasi magus lapselik õhin. Kuna lõpuks ometi sai kellegagi räägitud, tuli meelde oma ellu selliste tööde kutsumine, mis on hinnaline eneseteostus, mitte orjastav eneseteotus. Lauri Saatpalu laulab: „Tean tõustes igal hommikul – end enam odavalt ei müü.“
Räägi inimesega – sa ise kaasa arvatud! Inimese olulise oskuse, kõnevõime olulisuse avastamiseks ei pea su koer haigeks jääma ega järjekordne sõber surema. Oskame ju ilma kriiside ja leinata ka avalas keskmes püsida. Jagagem-jagagem-jagagem!