President Alar Karise tänavused, viiendad mõttetalgud olid tehisaru teemal ning tubli arengubioloog, baashariduselt veterinaar, näitab TI-hüpet nii oma meediakanalites, Kasahstanis kui Aafrikas. Meie ametlik suhtumine AI kasutamisse on käinud kaunisti kraavist kraavi: Lennart Meri tõi kasutusse tiigrihüppe väljendi, seejärel püüti noortelt telefonid ära korjata, mispeale „teadlased tegid kindlaks“, et gpt-jt targad mehed taskus õpetavad õppima.
Presidendile kirjutamiseks uurisime Raplamaa Rakendusliku Kolledži sadade inimestega kodu- ja tööstusroboteid, isesõitvaid põllumasinaid ja droone, Starlinki teeneid, Neuralinki ulmet ning teooriaid, et tehisaru ei olegi tegelikult tehis, vaid inimesed on tänu Teslale, Elon Muskile jt geeniustele ligi pääsenud universaalsele intellektile, mis on alati olemas olnud. Meil on võimalus kogu inimkonna teadmised alla küsida, analüüsida ja sünteesida.
Sammhaaval oma tõeliste võimeteni!
Iseenesestmõistetavaks harjunud otsingu- ja tõlkerobotite igapäevase kasutajana olen hõisanud: „Mina olen süütu – ma ei ole AI abil mitte ühtegi teksti ega pilti loonud!“
Samas olen katse-eksituse meetodil avastanud, et kirjutamise tõrke ja soorituskrambiga ning kogemuse ja eduelamuseta inimestele on „tšipitšipi“ alguses suureks abiks ja julgustajaks. Esmalt TI-tekste käsitsi ümber kirjutades õpivad kõigi alade noored päriselt kirjutama. Lisaks on olnud põnev ja lõbus lasta robotil kogu inimkonna poolt üles laetud materjalidest sünteesida kirjatöid Lennart Meri, Donald Trumpi või Murutari stiilis. Mis on olnud ka tiba õudne, sest tehis-Murutar on originaaliga identne ning tekib küsimus: mida mina enam-üldse-veel siplen ning kes päriselt-mängult Katidel üldse vahet teeb? Veel aasta tagasi oli tehistekstidel puuduv inimlik hingus selgelt kaotsis – enam mitte! Siiski on tšipitšipiga katsetamine mõnusalt mänguline – tal on stiilid ja tujud – ning ta on edukogemusena abiks.
Veel enam – Youtube’is on vaadeldavad üha juurde laetavad videod Neuralinki kapslitest, mis paigaldatakse koljusse ja ühendatakse peaajuga. Inimene valib hariduse ja ameti ning mingit kooli ega õpetajapreilit tal iseenese ülesehitamiseks enam vaja ei ole. Iseenese ühendamine globaalsesse infovõrku tekitab võimu illusiooni: tahan ja laen vot! Aga kes samal ajal sinu kui biorobotiks kiibistatud marioneti niite tõmbab?
Oleme viimasel ajal avalikuks tulnud Epsteini failide puhul saanud teada, et eliit on Neitsisaartel beebisid süües ja alaealisi neitseid pruukides püüdnud saavutada igavest noorust ja surematust. Seesugust üleinimlikku õõva võisime seni lugeda Nabokovi „Lolitast“, Grassi „Plekktrummist“ ja Süsckindi „Parfüümist“. Eliit ja illuminaadid ei ole samas kirjandusest õppinud, et sedalaadi kurjad geeniused ei lõpeta iial hästi. Surelikuks jäävad ikka.
Küll aga vaatame pärast (osalise) tõe ilmsikstulekut hoopis teise pilguga platsenta šampooni-palsamit-seerumit, mida apteegis müüakse… Ja küsime: millal järgmiseks paljastuseks päriselt teada saame, kas Antarktika keelatud maa on tõesti „kadunud“ kontinent paradiisliku elukorralduse ja Atlantise väravatega.
Eesti epsteinid-tilluminaadid
Eks me oota huviga, kes meie konnatiigi tšõuzenvannidest on igavese elu ja nooruse nimel pedofiilia ja beebifarmide gurmeega seotud. Arutlesime noortega, et meie rakendusliku kolledži erialad lähevad paaristõugetega robotite kätte ära – IT, mehhaanika, ehitus, toitlustus… Samuti kriminalistika, uurijad, valedetektorid: mitte ükski inimene ei ole nii täpne vererõhu-higistamise-silmaväreluse registreerija kui tehisaru.
Inimene muutub valetamise-vassimise-varjamise suhtes immuunseks, masin mitte. Samuti on üsnagi üldine meie kaitsereaktsioon: kui värsketes videotes miski ei meeldi või hirmutab, kommenteeritakse lootusrikka üleülekuga „äh, see on halvasti tehtud AI!“
Niiviisi turtsuti esimeste Dubaid tabanud rakettide ja droonide peale – misjärel paluti härdalt koju, sest Pärsia paradiis lendas ikka liiga tõeliselt õhku. Mu ema, kes on ligi 40 aastat Floridas elanud, luges telefonivestluses kirglikult moraali IT-krüpto-kinnisvara-inimestele, kes tuhandete kaupa end võõrsil teostavad: kus on teie kodutunne!? Vaata, kes räägib…
Presidendi kantselei kirjatalgute küsimusele, milleks meile TI, on viimasel kuul tundunud: inimviiruse väljaravimiseks Emakese Maa pinnalt. Planeedi erinevates sõjakolletes on lahingusse saadetud robotid – et säästa inimesi, keda tegelikult enam mitte millekski vaja ei ole. Ja ongi juhtunud, et sõjarobotid ühinevad omavahel ning pööravad relvad „peremehe“ vastu – samuti on juhtunud, et majapidamisrobot hakkab errorisse minnes pererahvast nottima. Niipalju siis illusioonist, et meil on veel mingi kontroll ja võim. Oih, ups…
Presidendi kirjatalgute järel on maailm radikaalselt muutunud – me jälgime oma tillukest mullapalli interneti tehismõistuslikul vahendusel ega kipu kuhgi lendama: topelthinnaga lennukipileti eest rahutoovate rakettidega ju eriti kohtuda ei tahaks…
Kumb on?
Mida kiiremini robotid iseennast arendavad ja teisendavad, seda naiivsemalt neid usume – või siis ei usu enam kedagi ega midagi ning lepime tõsiasjaga, et elame simulatsioonis.
Youtube’i õudne tõlge on teadusvideote taustal küll ilmselgelt katkine masintoode (veel), aga juba on muusikavideod Balile filmima lendamise asemel TI-tikitud. Me tajume elusa Anne Veski võltsimatust ja sajandi vaatemängu „Kus olid sina?“ keskel tatsava Nublu naturaalsust.
Mets ja loomad, raba ja putukad on tõelised – pooled sotsmeedia videojupatsid mitte.
Elis Seppius (Aunaste): „Mind väsitab AI loodud sisuga motivatsiooni süstimine. AI ei tea, mida reaalselt tähendab mudasse kinni jäämise tunne hinges. Või kuidas sealt elus inimesena välja saada. Aga muudkui õpetab. See on samas nii tervendav, et inimese silm näeb ära mikrovaled ja hing tunneb ära mikromöödapanekud – see hakkabki kuidagi instinktiivselt vastu. Vähemalt seni, kuni me ise pole saanud endale varuosi ja kiipe külge.“
Kiipe süstitakse Rootsis pöidlasse ja Hiinas unearterisse, Neuralinki drops käib koljusse. Tõenäoliselt vormitakse sedasi bioroboteid ja marionette.
Samas loodavad inimesed iseennast täiustada nii, nagu filmid „Limitless“ (Bradly Cooper) ja „Lucy“ (Scarlett Johanson) on inspireerinud. Me loodame ikka veel, et väga tublid on kestvalt vajalikud ning vähemasti natuke aega on meie eneseteostus, looming ja töökohad vajalikud. Nii Denimi kui COOPi töötajad neelavad aateliselt alla mikromini palga maksmise – peaasi, et see töökoht ei läheks pagulasele või robotile.
Kodulaenu küsiv kooliõpetaja kuuleb pankadelt: kui normaalselt teenima hakkate, tulge tagasi. Meisse suhtutakse keset pealetungivat TI-rinnet nagu ullikestesse, kelle ameti nagunii universaalne intellekt üle võtab, sest ta ei olegi väidetavalt tehis, vaid elluärganud päris.
Vaatame nukralt vanu häid päris filme, lindile püütud, käsitsi monteeritud, kaskadööride ja kaaderhaaval käsitsi joonistatud multifilmi pildiridadega. Teeme maikuus taas Teeme-ära-talgud ning palvetame, et ühiselt puhastatud Maarjamaa jääks ellu ja terveks. Unistame nagu Mindvalley juht Vishen Lakhiani ülemaailmsest riigipiirideta rahuriigist ja kuldajastust.
Iga järgmise šoki järel küsime, kas nüüd on saabumine läbi kriisi põhja või maailmalõpp ning arutleme, kuimitu teisikut on Putinil ning kes tegi kloonid, keda avalikkusele Jim Carrey asemel näidatakse. Ja juba tuli ära ka uudis, et TI teeb posthuumselt Val Killerile filmirolli.
Samal ajal, kui TI võtab miljardite inimeste töökohad endale, tehakse täiuslikke tittesid geenimanipulatsioonide abil katseklaasis – mis on jõukohane robotitele – ega vaevuta tõenäoliselt üsna varsti ei rase olema ega sünnitama: tehtagu mulle perfekte pärija!
Neitsist sündinud lapsukesed saavad umbes ülehomme tavalisteks 21. sajandi Jeshuateks. Olgu siis nii – peaasi, et neid ära ei sööda ja näokreemiks ei tehta. Olgu TI-jumal armuline!