26. august 2024
Mina olen aasta õpetaja – ja sina oled ka
Kati Murutar
Õpetaja
Küsides tarkusepäeval, kes on sinu senise elu olulisim õpetaja, ei pruugi ta olla üldsegi pedagoog või siis on mõni õps, kes sind koolis kõige enam tuuseldas. Aasta õpetaja aunimetusele esitati üle pooleteise tuhande nominendi – tegelikult on eranditult iga koolipreili-härra aasta õpetaja, sest täidab oma missiooni parimal võimalikul moel.
Minu esimene mõjukaima mentori mõte on: vanaisa Asser lausus… Teine turgatus: naabritädi Linda tavatses… Kolmandaks: õpetaja Aino Kaldma käivitas…
Sinugi õla taga pulseerivad kogu senise elu, mitte vaid aasta Õpetajad.
Hea halvas
Šokiterapeudid kui elukoolitajad resonantsis lastevahelise koolikiusamisega on helgete teejuhtidega võrdväärne ellujäämise õpetus. Inimesed, kes on tahtnud oma erialal ennast teostada, ent on kooli sattunud ja end sinna vangi jätnud, lähevad hapuks ning söövitavad kurja kurbusega kõiki ja kõike.
Kogu senine kooliprogramm, mis lammutab tervikpildi „õppeaineteks“, sildistab ja hindab, on noort hinge juurteni vapustav. Kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus käsitlevad samu ajastuid 7., 9. ja 11. klassis. Geograafia ja bioloogia drillivad samu perioode 8. ja 10. klassis. Selline seibi treimine holistilise hõlmamise asemel – versus Waldorf-pedagoogika terviklikud epohhid – õpetab ühest küljest kaoses orienteeruma. Teisalt aga toodetakse selliste sõgedate jänesehaakidega bioroboteid-papagoisid, kes õpivad teema korraks pähe, kui kontrolltöö tehtud, teevad sekundiga sanitaarpäeva TikTokis kümmeldes ega mäleta homme mitte midagi.
Hea halvas annab loovatele ja koos õpilastega õppivatele õpetajatele teada, kuidas ei pea. Terviklik elu Maal tähendab ihu-hinge-vaimu ühtsust, mitte „õppeained“. Planeedi ja inimkonna lugu-tegu-nägu tuleb südamesse suubuvalt selgeks saada, et elu edasi viia, mitte tõlgendusi kopeerida.
Teejuhi ülesanne on iga oma klassiruumis viibija nii mõtte, sõna kui teoga eneseteostusele julgustada. Kehtna Kutsehariduskeskuses klassis 204 esimestel nädalatel hirmudest ja kompleksidest vabaneja ning üllatunult lendu tõusev õppija on ainulaadne isiksus, mitte mini-mina!
Tingimatu armastus ja austus eranditult iga erilise mõtete sõnastaja vastu välistab mikro-Murutaride koolitamise – teen sõnasse sisenejate kirjatöid võimalikult delikaatselt punaseks: me kirjutame ja loeme ideid, mitte vigu – seega oleks esmaste-vargsete tekstide punastamine julm, mitte toetav.
Suurima väärtuse – ainulaadse sina ükski mõte ei ole vale – laseme arutlusel voolata ning lisame tasapisi „liiklusmärgid“.
Jah, riigieksamitel punastatakse vabamõtlejad paraku põrmu, kuni abiturientide kirjandeid ei hinda analoogselt põhikooli lõputöödega oma õpetajad. Küll aga võidame meie, ametikooli ja täiskasvanute gümnaasiumi inimesed, kõik esseekonkursid, kus loeb ja loetakse mitte komasid ja taandridu, vaid mõtteid. Igas mõttes.
Kombain või käsitöö?
Koguneme klassitubadesse halja haldamise aastaajast. Paralleelmaailmades on tehtud heina ja lõigatud vilja ning klanitud õuemurusid, et oleks naabrist parem – ülisobiv kujund ka kooliskäijate kirjeldamiseks.
Trimmeriga jõuad vääristaimi ja konni jälgida-säästa-suhestuda ning rütmiliselt edasi kulgedes ideid ja inspiratsiooni kogeda. Murutraktoriga kõigist ja kõigest üle hekseldades ei saada kunagi teada, kes kõik seal kasvanud oleksid – õpetatavate ühe vitsaga löömise puhul ju täpselt sama.
Hiidmasinate hiidkogused heina ja vilja võetakse kõigi mugavustega juhikabiniis triiksärgis – või teevad kogu masstöö ära lausa robotid. Metafoorina on see nagu AI inimeste teenija või ka dresseerijana – kes seal põlluservas pulti painates kitsetallesid või lõokesepesi näeb – aiaiai…
Vikati ja käsitöö nostalgia põrkub ülerahvastatud planeedil ka eesti-suguses miinus-iibega riigis tõsiasja vastu, et kaunid hinged kuhja kokku koguda on odavam kui liiga palju hektareid harida – kombinaatkool kui tsiviilühikute vabrik toodab samas ka odavaid teadmisi ja säästu-haridust.
Väikekoolide sulgemine ja linnadesse hiidkoolide kui inimtehaste külge klass-moodulite nööpimine õppeaine-moodulite installimiseks kõlab kokku võrratu lauluga „Väiksed kastid linnaservas…“
Ilu- ja tarbepuud
Igal taimel-linnul-loomal on koht suurel pildil. Oma ala õppima läinud ilusad hinged ei pruugi õpetajaks tahta ega sobida ning piinlevad aastakümneid konveieril, kuhu nad ei kuulu – nõiaringi tulemuseks on tagajärg, õpilaste lammutamine. Masstoodangu tootmine või toote roll ei ole nõrkadele.
Uue põlvkonna avastamata anded ja arendamata eeldused künnavad üle õrnade hingede käsikäes edumaaniaga. Elu hinnaga, veri ninast väljas eliitkoolidesse piitsutatud lapsed, keda sunnitakse elama oma vanemate unistust, võivad tegelikult olla tehnilised talendid või loomakohtlemise fenomenid ning läheksid nt meie koolist inseneriks-uue ajastu arhitektiks või krahv von Bergi kombel viljasorte-hobusetõuge aretama, mitte brüsselitesse ametnikeks, sest vanemad arvavad, et seib poldipoeg on seal õnne tipus.
Metsikuks sildistatud taim – kujund jällegi – on üle-urbaniseerunu silmis a priori alaväärtuslik – heal juhul ravimtaim, sest ta on kombinaadis õpetatud kõike hindama egotsentrilisest vaatenurgast „mulle-mulle-mulle“ ega jaga ämbliku või nõgese rollist suurel pildil ööd ega mütsi.
Taltsutatud-aretatud liigid on moekad ja kallid, kuid vabade metslaste seas alalise abita vastu ei pea – nagu allergiate-diagnooside kombodena võrsuvad nüüdis-aadli-võsud. Samas kui lased peenetundeliselt metsikutel taimedel mõõdukalt võrsuda, enne kui nad kultuur-istikute ja silmailu huvides niidad, saad teada, et su kodus on muu maltsa keskel 1001 üheksavägist. Samal ajal, kui lased niidutaimestikul mesilaste jaoks õitseda, jõuavad üheksavägiste sametised pusad piisavalt väge koguda, et näed ja toetad, hooldad ja õnnistad neid.
Robotil õue-pidi ännata lastes üheksavägised ei sünni ega kõnni – kusjuures Soomes on istiku hind 35 eurot! Sildistamised-hindamised-hinded-tiitlid-ordenid pigem niidavad enneaegu kui innustavad. Niidavad nii pälvija kui teiseks või viimaseks jääja, sest igaüks on igal hetkel parim võimalik. Kui lubada ametikooli rahval alguses oma mõtted „tšipitšipi“ abiga vormida ja need käsitsi ümber kirjutada, võidab ta peagi üle-eestimaailmsed konkursid. Ilma, et õpetajapreile täppigi muudaks-lisaks. Korduvalt kontrollitud.
Mis äpp on aasta konn?
Tänapäeva maalaps on linnalapsega sarnane – tubase nutiplutina ei ole temagi enam looduse osa: konn on vastik, rästik oletavasti lendab ja ründab ning tibukene on nii nunnu… peagi potis vä? – mis äpp on lumelabidas ja sõnnikuhark? – mää.
Ametikool ja täiskasvanute gümnaasium on õpetaja poolt vaadates suisa paradiis, et meie inimestl on elud, lood ja motivatsioon siin ja praegu tõeliselt õppida. Meile on elu tõestanud, et „mõttetu“ metskits elab „kasuliku“ lehma kõrval ja meil on ühine kodu. Meie tulevased meistrid teavad, et konnakotkas loob pesa sinna, kus pole raha nimel lageraiet tehtud ega pea mõrtsukaks kassi, kes toob uhke ja õnnelikuna karjajuhile, arukale inimesele linnupoja.
Interdistsiplinaarne e holistiline haridus tähendab lähtuvalt just siin ja nende isiksuste huvidest lähtuvat keeleõpet läbi haarpstraptstrulli ja maksureformi sõnastamise – ainult tõeliselt huvitav hakkab kõnelema ja kinnistub.
Elon Musk, Jaan Kross ja Ernest Hemingway kõnelevad mu klassis nr 204 tänaste sõdade fookuses – nad on (olnud) eelkõige inimesed! Sek sügisel tuleb president Alar Karis kogu meie koolile aulatundi andma – teemaks väikesest poisist loomaarstiks ning rektorist presidendiks tõusmine.
Nõiaturul trügijad muretsevad, et iga teine on uuemal ajal tervendaja, kuidas sedasi ligimese häda pealt teenida? Rahu, igaüks meist on nii tervendaja kui õpetaja. Eranditult.
Mina olen aasta ema-kündja-külvaja-lõikaja-sõber-naaber-kolleeg ning selle buketina ka aasta õpetaja. Iga aastaga teadlikumalt ja paremini – seda võrreldes eilse iseendaga, taeva pärast mitte kellegi teisega kellegi arvel tema varvastel tallates võidu joostes. Stopp!
Tahan olla see, kes minu inimestele meenub, kui küsitakse, kes on olnud sinu aasta ja elu kirkaim õpetaja. Inimeseks õppimise eluringis, kus kõik on kõigi ja kõigega ühenduses, on kõik võrdsed. Olgu iga päev tarkusepäev!