18. august 2016
Minni Mangman ühendab pühendumised
Hobupiigast tudengineiu Minni Mangman (20) on klassikaliselt, ent eriliselt kaunis piiga, kes võiks oma hapralt haldjaliku välimusega minna nii missi kui miljonärimõrsja teed ja lihtsalt ilus olla. Ent ta on pühendumisi ühendades otsustanud olla Ilus, mitte lihtsalt ilus.
Paide neiu on hämmastaval kombel oma otsuste ja olekuga isegi mõnevõrra mehine – vähese jutuga, piiritult kohusetundlik ja sihiteadlik. Ja seoses hobustega koos elamise ja kasvamisega ka kogu elukaare nägemisest-kogemisest sügavalt karastunud.
Geneetiliselt on Minni Eesti filmimaastiku suurkuju Piret Tibbo-Hudginsi õetütar. Tema lastetuba aga asub Kirna mõisa kõrval Poaka külas, kus peab pärast Säreverest äratulekut oma talli legendaarne Maie Kukk.
Just helehäälse-suuremeelse üdini pühendunud Maie käe all on Minni lootusetult kondiüdisse saanud kogu hobustega koos elamisega kaasneva ilu ja valu. Selle elukaarja spektri ühes otsas on kaunid kostüümid, mille õmbleb Sirje Õnnis. Kostümeeritud etteastetega võrdväärselt elegantsed on preili Mangmani sõidud nii hüppe- kui dressaažisuunalise ratsasportlasena. Teda teatakse andeka hobuste esitlejana. Mille taga on aga spektri ulatuslikem, keskne osa – trennid ja ratsastamine, hobuste aiste vahele õpetamine ja rakendamine.
Ent sügavalt omane ja põhjani tuttav on näiliselt õrnale tüdrukule ka spektri sünkjam paratamatuse pool. Kui on palju sünde, on paratamatult ka lahkumisi. Kui on õnnelike lõppudega poegimisabi ja valvamisöid, siis tuleb leppida ka kaotustega. Kui on hoogsat elegantsi ja vabadust sümboliseerivat imeilu – on taustal ohtrasti verd, higi, pisaraid.
Hobuste omaniku ja talli emanda Maie poolt vaadates on a-st o-ni vastutus loogiline. Minni aga on temaga õlg õla kõrval kasvades kogu koolitüdruku ea veetnud magamata ööde, vastutuse ja kohustuste taktis.
Ta on alati olemas. Vähe sellest – distsiplineerib ka eakaaslasi ja nooremaid hobutüdrukuid. Minni jaoks on Kuke-Maie kõrval kasvades olnud enesestmõistetav, et enne sadulasse tõusmise imeilu tuleb boksid puhastada ja vigasaanud hobuseid ravida, varsad ilmale aidata ja välja õpetada, kabjad värkida ja varustus hooldada-parandada. Uuemad tulijad kipuvad ka tallis olles itiplutides nuhveldama ning kui võistlustel-ülevaatustel-koolitustel kurseerival Maiel on tallis abi vaja, peab Minni neid üles ja kohale ajama ja korrale kutsuma.
Kuna ta on aastaid otsekui kehaosa ja loodusnähtus emand Kuke kõrval kulgenud, on ta pidanud paratamatult pidanud ka piksevarda ja ventiili rollis olema. Kui tegemist on suurte loomadega, on kõike palju – emotsioone ja vastutust, tunnetependli amplituudi ahastusest eufooriani. Ja veel kord lõputult vastutust. Paljude elude eest. Nii hobuste kui inimeste – tallis hobuste läheduses üles kasvavate inimeste eest vastutamine on õilis.
Viimased aastad on olnud pöördelised ning seetõttu rasked nii Minnile kui Maiele.
Poolteist aastat tagasi lõpetas preili Mangman Järvamaal gümnaasiumi rööbiti noorte hobuste õpetamise, võistlemise ja esitlemise ja tuliterava seljavaluga. Ja astus maaülikooli majandust õppima.
Aasta ilma Minnita näitas Maiele, kui asendamatu ja oluline see haldjapiiga tema elus tegelikult on olnud. Minnile enesele aga näitas see aasta, kui oluline on elus see, mis… on oluline. Hobustega tegeles tüdruk ka sellel Tartu-aastal – sõitis Heli Variku noori sporthobuseid välja. Ja oli nädalavahetuseti Mama Maie juures, kus mujal. Aga.
See on minevik.
Mitte et Tartul endal Minni sõnul midagi viga oleks. Polnud See. Ja polnud teda.
Armastus otsustab kõik ja sõlmib ammu õhus särisenud otsad.
Minni armastatu on sõjaväelane ja teenib Tallinna lähistel.
Sel suvel käis Minni Paide-Kirna-Tallinna vahet ringeldes Raplamaal paaris tallis noori hobuseid ratsastamas ja ratsanikke treenimas. Ühe varahommikuse trenni järel sõitis napisõnaline-sirgjooneline, erilisel moel keskendunud ja kasin tüdruk Tallinnasse… sisseastumiskatsetele.
Sisekaitseakadeemiasse!
Päris nii karmid need asjad nüüd pole, et uus amatsoon on peale kasvamas. Ta ei pürginud neid katseid suurepäraselt sooritades mitte kuhugi püssi alla ega piirivalvesse, vaid maksu-tolli-suunale. Ent emotsionaalselt ja eksistentsiaalselt on tema unistused ulatuslikumad.
Mitmed aatelised mehed on aastaid rääkinud Eesti omaaegse ratsarügemendi taastamisest ja ratsapolitsei loomisest.
Minni asus otsast seda ilusat muinasjuttu elama ja unistust teostama.
Pole mitte ühtki põhjust, miks just see kaunis, aga sisemiselt jõuline tüdruk ei peaks tulevikus olema meie ratsaväe ja -politsei taastajate seas võtmefiguur. Militaariat-majandust ja hobundust ühendades on ta just praegu täpselt selleks sobivat hariduslikku paketti koostamas.
Lisaks on üsna märgilisel moel Kirna-Poaka hobuste lastesõimes paaril viimasel aastal aina täkupoisid sündinud. Maailma praktika näitab kastreeritud hobupoisse just nendena, kellele toetub nii ratsavägi kui -politsei.
Rootsis on Stockholmi südalinnas Östermalmil sajanditevanused kuninglikud tallid, kus resideerivad tänavatel patrullivad ruunad. Märad-varsad-täkud elavad linnast väljas karjamaadel. Kas mitte selleks, et olla Eesti riigi teenistusse astuvate hobuste taimelavaks, pole Minni vaimse ema Maie tallis aina poisid sündinud?
Kui see pole Märk – mis see siis on?
Loomulikult võib meie kasinate võimalustega riigis ja igast küljest rebenevas-ragisevas euroliidus nimetada unistust ratsarügemendist ja -politseist ilusaks ja romantiliseks muinasjutuks. Utoopiaks. Ent siin planeedil ongi ju praegu ilusate ja tugevate mustrimuutjatest naiste aeg.
Veel pole hilja luua Eesti rohelise majandamise ja mõtlemise oaasiks. Nii elektrienergia tootmine kui maastikuhooldus, nii riigikaitse kui põllumajandus saavad just Eesti-suguses ohtra ürgloodusega väikeriigis olla eeskujuliku mudelina läbinisti rohelistel alustel.
Mitte naftapõletamine, vaid veised-lambad maastikku hooldamas.
Mitte mürgid, vaid puhas põllumajandus.
Mitte karmid masinad, vaid elusad-ilusad riigikaitsjad.
Nii energeetika ja hobumajanduse ja põllunduse eestkõnelejad Marti Hääl kui Ivari Padar kõnelevad metsa ja looduslike maade hooldamisest-haldamisest loomadega – kelle tõusev arvukus lõpetaks ära ka toidu lennutamise Eestisse – jällegi naftat põletades.
Samal ajal astub meie hobutüdrukute seast üks kaunimaid-erilisemaid sisekaitse akadeemiasse ja valmistub riigi teenistusse astuma, et meeste jutud ilusa muinasjutu kombel teoks teha. Keegi ju peab.
Kui mitte Eesti – milline maailma riik veel saaks areneda puhta ja rohelise majandamise eeskujuks. Ikka meie.
Kui mitte Minni – kes teine veel võiks hobused riigi julgeoleku ja korravalve teenistusse tuua? Ikka tema.
Ja sealt ta tuleb – täpselt kella pealt, oma hoolde võetud hobuseid ja lapsi õpetama. Kaasas see taeva poolt antud Miski, mis mõjub hobustele rahustavalt, järgijatele innustavalt ning loob maailma paremaks ilma, et Minni ise mingeid suuri sõnu teeks.
See tüdruk peaaegu ei räägigi – hobustega kõneldakse südame keeles.