Oleme riigipöördeks valmis

Kati Saara Vatmann

Aga mis siis, kui talvisele pööripäevale ennustatud suurt Nihet ja Värava läbimist ei tule? Neid, kes ellu jäävad, peaks teisel pool Väravat ootama hea uus ilm – suhted nii enese sees, üksteisega, ühiskonnas kui üle maailma oleksid tervenenud ja helged, armastusest ja elutervest eetikast kantud. Me ei muretse enam raharaharaha pärast ja suudame üksteisega väga paljust muust – tegelikust – rääkida, pea- ja liigesevalud on kadunud, hambaaugud tervenenud ning me ei vaja enam erguteid ega rahusteid. Saame oma toidu ja eluks vajaliku ise kasvatatud-rajatud-loodud – rahu maa peal ja rahvaste vahel… Aga kui pööripäeval selgub, et homme on jälle sama rutiin ja haigused, arved ja võlad, üksildus ja mured? Siis tuleb lisaks ohtrasti-lahkesti soovitatud enesemuutmisele riigipööre teha ja oma riik tagasi võtta. Oleme praegu tuhandest tohutust pisimurest nii killustatud, et tervikpilt on kadunud – pole enam meeleski, et me kõik ei peaks olema nii stressis, lootusetud ja krooniliselt hirmunud. Et meie – see ongi riik. Ja kui ei ole, siis see on parandatav viga

Eestlased on ülivõimekad muretsejad. Praeguseks aga on murede panoraam ka professionaalsete neurootikute jaoks liig – tervikpilti pole enam ollagi. Jahmerdame avanenud elektrituru udus topelduvate elektriarvete poole, ähmitseme 21.12.12 poole kobades varusid soetada, võitleme pühadeaegsete deemonitega.

Suurem osa meist on lisaks heitunud rutiinile oma vana hea elektrimonopoli ee ära valinud rehkendusega, et kaablid-kapid-rikketeenus on nagunii „vana hea“ omad ja teised ostavad teenust seniselt monopolilt – seega tõusevad turuavajate hinnad peagi paratamatult.

Raha-pole-patoloogia põrkab kokku kahe konkureeriva kole-kulu-allikaga. 21. ja 24. detsember. Telekanalid suruvad peale läikivat ja tilisevat plastmassi, mida oleme kohustatud laste rõõmuks jõuluvana kotti pressima – muidu oleme halvad lapsevanemad ning kogu rügamine ja paanika on olnud asjatu. Pööripäevaks lubatud kolm ööpäeva pimedust ja vaikust ning sellele järgnevad kolm kaosekuud omakorda tekitavad küsimuse, mida selleks ajaks tegelikult varuda. Kuiv- ja maitseained, konservid ja puhastusvahendid, soe pesu ja valuvaigistid – või pole neid vaja, sest Eesti satub pärast pooluste pöördumist vahemerelisse kliimasse ja ellujäänud inimesed tervenevad, nii et mingeid valusid enam vaigistada pole. Normaalse ise-hakkama-saava elulaadi varumiseks on paljudel lootusetult hilja – ainus pääsetee on „maale vanaema juurde“. Nendelt, kes on aastaid toitu ja eluspüsimist kasvatanud, kerjama ja röövima… Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla.

Hulgimuretseja põrkab kokku enda sees elavate deemonitega. Olete märganud, mida inimesed praegu peoõhtutel teevad? Peod pole enam peod – ükskõik, kas kodustel koosviibimistel, külakõrtsis või suurematel sündmustel krabatakse klaas kummassegi kätte ja lahmitakse end poole tunniga purjakile. Painajad on nii kroonilised ja talumatud, et joove tundub leevendus – ja sealt edasi järgnebki ülikiirete paaristõugetega padupurjusus. Mida need turbo-tinutajad räägivad? Oma deemonitest. Lahkuvad peolt oma sassis siseilma ja jäävad sinna lõksu jaurama. Ei ole huvitav kuulata. Liiga korduv. Ja üldse mitte pidu. Üldine ohumärk ja haigus.

Õnneks kogunevad siiski kodustes köökides ja kaminate ees inimesed, kes oskavad ja julgevad vabalt ja loovalt mõelda ja tunda. Need parimas inimeas haritlased arutlevad, et uut valitsust on vaja ja riik rahva kätte tagasi saada. Õigemini – tegelik Riik taastada. Praegu on pumba juures liiga vähe  „valgustatud monarhe“, et üldist rahvast kaugenemist ja usaldamatust, võimetust ja kihistumist, hirmu ja kaitsetust tõrjuda. Õhus särisevat riigipööret hauvad teadlased ja arstid, muusikud ja muidu Teenijad – ärganud meistrid ja teenäitajad, kes on senistest roiskunud struktuuridest rikkumata, sidumata. Puhtad. Nad õpivad ja õpetavad, loevad ja mõtlevad ning nendes pulseeriv riigipööre pole mitte vandenõu, vaid asjade loomulik kulg.

Loomulik loogika on järgmine. Meie vaba ja iseseisev riik saab väga varsti olema selline, et kõik võrdsed ja loovad inimesed tunnevad end oma isamaal turvaliselt, vajaliku, edeneva ja lootusrikkana. (Mäletate veel, mis tunne see oli?) Uue Hea Ilma täisväärtuslik osaline – Eesti Vabariik – ei külva praegusele vana ajastu agooniale omast hirmu/ohutunnet/ahnust/valelikkust/vägivalda/ebaõiglust/jõupoliitikat/lootusetust. UHI Eesti tänab praegust valitsust teenete eest ja saadab viisakalt naeratades erru. Uus valitsus alustab puhtalt lehelt. Sinna kuuluvad poliitikast ja võimust rikkumata, üleinimlikest über-palkadest kaabakaks muutmata oma-eriala-parimad, kelle tegevust ajendab haritus, inimlik loovus ja loogika, heaperemehelik eetika – ja keda koordineerib valgustatud peaminister. (Eelmise „m-vbndn“ kuulsime ära – tadaa!)  Presidendil kui kulukal ja formaalsel vapitegelasel pole ökonoomse loogika ja sünergeetilise edenemise kõrval enam funktsiooni. Taas sõbralik naeratus – ja saatkem ta Ärmale talu pidama, psühholoogi haridust rakendama – koduleivaga heategevust patroneerima on maskotipaar kindlasti ka edaspidi oodatud. Oma hea haridusega leiavad üsna kindlasti tegelikuma elumõtte ja tõelise tegevuse ka teiste UHI riikide presidendid ja kuningad.

Esmalt jagame olemasolevad võimalused õiglaselt – ministrite ja valitsusaparaadi, ametnike ja erisoodustusi ega kompensatsioone pole hetkel võimalik ega vajalik maksta. Kui minister ja nõunik, komisjoni juht ja vallavanem peab toime tulema tegelikult olemas olevate summadega ja nendega kokkuhoidlikult majandama – nagu iga normaalne taluperemees ja firmajuhtki – on igasuguste tühisõitude ja libakomandeeringute läbinähtav, aga pidurdamatu tava välistatud.

Teiseks vaatame prioriteedid üle – et lõpeks tohutute summade kulutamine kõikvõimalike selliste teede ja sildade ehitamisele, mida kohe praegu ja just nüüd tegelikult hädasti vaja pole – kui tänane vaesus on ületatud, küll siis kerkivad viaduktid ja obeliskid, millega praegu kannatab oodata. Peremees, kelle kodu seinad ei püsi püsti, ei hakka kullast hooviteed rajama.

Kolmandaks taastame iseseisvuse – nagu Island, millest-kellest kummaliselt vähe räägitakse. Kasutusele tuleb taas Eesti kroon (Siinkohal tuli paratamatult lauluke meelde – „siis maksab Eesti kroon ja hobu jälle loom…“ 😀 ) ning eurotoetustele lootmise asemel investeeritakse ise mõistlikult. Kogemused on näidanud, et PRIA ja teised fondid kipuvad olema rohkem ähvardajad ja karistajad, ilma jätjad ja tagasivõtjad kui tõelised abistajad. Kuna eurorahasid jagavad agoonias vana-eesti ametnikud, saadetakse miljonid pigem keskusesse kasutamata tagasi kui rahvuskaaslastele jagatakse. Ilmselt on mõistlik Euroopa Liidust välja astuda ja maha visatud summad a la käpuli-Kreeka-abistamine ise oma maa ja rahva edendamiseks kasutusele võtta. No kuulge – pidades põhjamaist võitlust elu eest potitame ka vahemeriseid hellikuid ja peame kusagil kõrbes võõraid sõdu – mis asi see on???

Neljandaks tagame energeetilise julgeoleku, sõltumatuse ja puhta keskkonna mitte aastaks 2030, vaid kohe taastuvatele energiatele üle minekuga ning hajutame tuulikud-paneelid-turbiinid kõikjale üle riigi, mis vähendab meie haavatavust igas mõttes – nii sise- kui välisvaenlase ees kui loodusõnnetuste puhul.

Viiendaks keskendume lisaväärtuse tootmisele – praegune ost-müük-vahetus on meid eetilise ja majandusliku krahhini viinud, UHI majandus põhineb töötlemisel ja rajamisel, loomisel ja kujundamisel, mitte hangeldamisel.

Kuuendaks võtame panganduse tagasi oma kontrolli alla. Peatame laenude tagatisvaraks oleva kinnisvara äravõtmise ja inimeste välja tõstmise kodudest – maha rahunedes on nad suutelised taas laenu tagasi maksma. Veel pole hilja peatada Eestimaa libisemine kodu-haaval skandinaavia pankurite taskusse. Selleks on vaja tõelist valitsust, kes näeb puude taga metsa.

Seitsmendaks julgustame ja võimaldame, loome eeldused ja toetame linnas kuhjuvate inimeste elamaasumist kõikjale Eestis (Eeskujuks Niilode algatatud tegevus Missos näiteks) – taasavame väikesed kohalikud koolid, saades seega juurde ka traditsioonilisi töökohti ja muud agoonilise vana-eesti valitsuse ajal suletud elementaarsed infra elemendid. Kirik, kool ja kõrts on elusa küla tunnus – postkontor, seltsimaja ja supiköök ammugi…

Kaheksandaks vaatame üle kõik praegu õhus olevad karistused ja viivised, trahvid ja sanktsioonid ning vabastame suure osa inimestest hirmu, lootusetuse ja hävinguohu käest ning hajutame-lahendame-ajatame kollektiivset hingamisruumi matva musta energeetilise pilve.

Üheksandaks rakendame põhjendamatud ülalpeetavad tööle ja teenima – vangid, puuetega inimesed jt – kõigil neil on mingid anded ja oskused, haridus ja unistused, nad peavad enesestmõistetavate ühiskonnaliikmetena tööd tegema, mitte maksumaksja raha eest õnnetud olema.

Kümnendaks otsustame kõik olulised asjad referendumiga – meil on nii väike ja ilus maa ning arukas ja asjalik rahvas, et üsna lihtne ja loomulik on kogu rahva osalus ja vastutus taas ellu äratada ning seega orjaaeg ja okupatsioonid tõeliselt ja lõplikult ületada.

Lihtne, eks? Ent kogu planeediga Värava läbimine tundub ikkagi reaalsem ja lihtsam kui meie väikese ja ilusa reanimeerimine. Ja kui pööripäev maapalli uude dimensiooni ei lennuta, murduvad paljud kurnatud inimesed kardetavasti meie oma riigi tegematajätmiste käes katki. Oh et see nii ei oleks…