Ja me avame töövihiku leheküljelt 1 234 567… Teeme kontrolltöö ära – ja edasi?
Möödas on ajad, mil paljud õpetajad olid pigem kooli häälepaelad kui südamed.
Ja me jääme palvesse, et keegigi klassist midagigi ka hiljem mäletaks.
Mäletab siis, kui koolis pakutav on tegeliku eluga otseselt seotud. Meie elu ongi töövihik. Toimub pidev valikute ja lahenduste leidmise pillerkaar, mille käimas olekust me sageli arugi ei saa, sest see juhtub iseeneslikult, nagu hingamine.
Tänane õppur, õpilane, õppija – Jaan Krossi aegadel öeldi muide härrased ning Juri Lotmanni koolkond nimetas oma juhendatavaid kollegideks – on selles mõttes siiras, et kui asi teda üldse ei puuduta, libiseb tema nägusid tegemata ja pugemata sul käest ära. Nuhvlisse ja unemaale.

Olin enne õpetajaks küpsemist mitukümmend aastat eraettevõtjast süstik-nägija-ajakirjanik. Erinevalt linnakontorite kolleegidest, kes tegid intervjuud telefoni- ja kirjateel, sõitsin igale poole kohale ning uurisin sõna otseses mõttes elu. Valisin vabakutselise ebakindla töökorralduse, et ühendada rahateenimine ja eneseteostus, lastesaamine ja talupidamine, mida tuli pehmelt öeldes nullist õppida.
Balletistuudio-kunstikooli-olümpiaadide taustalt pidi talusid taastades nii ehituskunst kui kui koduloomade pidamine liikhaaval ikka väga katse-eksituse meetodil omandama. Samas on linnapreili künnivaol ja sõnnikuveol oluliselt uudishimulikum ja üllatunum võrreldes selle elu teenimise kui enesestmõistetava tüütuse keskel sündinu ja kasvanuga.
Töölaual ootavad üsna kaugele valmis kirjutatud nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja veel mõned toorikud – kuna õpilased on mu parimas mõttes üleni ja südameüdini endale saanud, ei suru nende raamatute valmimist tagant ka. Täna näen kogu maailma uudistest sotsiaalmeediani läbi koolipreili silmade – oi, kui äge tekst nii emakeele kui mõtlemise õpetamiseks on Võrnol, näe – Raudvere vastne kirjutis nagu kuldmuna, oi, kui laheda laulusõnadest koosneva kutsungi rabamatkale on loonud spordijuht Aleksejev! Nii käibki – iga asi on täna sedapidi südameluubi all.

Kolmandat aastat koolis inimesi teenides olen õppinud tundma kergendust, et ei pea raamatutest ära elama, sest sotsiaalmeedia kostitab meid iga päev Bookdaddy.AI ja Amazoni reklaamidega – telli robotilt raamat ja saa see ühe päevaga kirjastatuna kätte ka veel. Tule taevas appi, kellele neid raamatuid vaja on? Inimeseta aiaiai.
Tuleb tunnistada, et isegi kohustluslikku kirjandust ei suudeta ei lugeda ega lugema sundida. Lahendus on anarhia. Kooliprogrammist peame küll kinni, aga inimeste peksmisest tolmunud köidetega on oluliselt lihtsam ja leebem, inimlikum ja huvitavam koostada õppematerjalid, mis mõtestavad seda sindrima kohustuslikku ja ühendavad selle tänapäeva ning siin ja praegu elavate ja hingavate ilusate hingedega.

Seda, kui loominguline protsess on õpetamine ning kui põnev pidev põlemine on oma metoodika väljatöötamine, enne õpetajakstulekut ei tea. Tuleme nii otse kõrgkoolist kui elu ja loo slepiga kooli teades, et õpetajate palk on… Palk ON. Notarid ja näitlejad üllatuvad alles nüüd, et palk koos hindadega ei tõuse.
Koolis liigutatakse sind sellega, et šokolaadišoki puhul toovad noorhärrad sulle šoksi – päriselt ka! Ongi põhjus kogukonna projektide kirjutamise tunnis arutleda, kuidas aktsiisi-käibe-kaitse-automaksu ralli rahvuskehandit raputab. Lugege mu huulilt…

Pisut kahestunud on need, kes koolis elavad ja säravad – ühendatud on igavene lapsemeel ja elukogemus. Aina õpid ja üllatud ning oled samas haavatud tervendaja: suudad noore silmist lugeda ärkava ärevushäire ja deprekadraakoni tiivalöögid, sest oled ise neist läbi tulnud ning ulatad mõistva teed juhatava käe ja südame.
„Naiss ja bänger fäšionista,“ ütlevad nad. Jajah, ainult kodustatud toorlaenudest koosneb see lause, aga me pole ei tsaaririigi ega nõuka okupatsiooni all venestunud ning ei amerikaniseeru pärapõhjani ka praegu.
Oluline on, et hakkad enda üle muiates välja kandma kaltsukate ja Temu rõivakollektsioone ning oled naikimere keskel iga päev isemoodi ja eriline saareke.

„Minu suur õde. Pigem sõber. Awsam mega energiaga,“ kirjutavad nad, kui aduvad matsu, et jäädki neid päriselt austuse ja armastusega kohtlema ning see pole kustuv poos. „Sa ei saagi kohe aru, kui palju ta sulle tegelt õpetab. Autfit-julgusega õpetab ka. Ägedalt huvitav. Super-isiksus. Moodne ja nakkavalt elus karakter.“
Narr on õukonna kõige targem mees, teate küll. Ja need repliigid on meie õpilastelt pärinev meeliülendav moos.
Aegadel, mil põlvkonnad enamasti enam koos ei ole, peamegi haridustemplites näitama, et Vanad Targad on „cool ja teadlikult naljakas – sõber noh – aina üllatav, põnev ja kõnetav“ kaader – kenasti klassitubadesse infiltreerunud.
Meie haritlastel on aastakümneid oma suvilaid, eramuid ja talusid nädalavahetuste ja puhkuste ajal kõhu kõrvalt astutud taidlus-ehitajana ämber igasse jalga. Tänu sellele teame, mida ja kuidas uue aja elukutselistele ehitajatele ametikoolis räägime.
Automehaanikuid elementaarse kirjakeele juurde juhatades on meie koolipreilid kõike muud kui võhikud eluhellikud – näh, mu truu suur sinine ei saanud roosteaukude tõttu kolmandal aastal esimesel ringil ülevaatusest läbi – ja juttu jätkub tulevaste professionaalidega kauemaks.

Meil, elu enese küpsetatud kokkadel, kes me tulevasi köögifakiire õpetame, võib enesel küll olla suitsuandur kogu külale teataja, kui toit on valmis – ent seda selgem on, et kutsekoolid on Maarjamaa ainumõeldav lahendus. Mida varem ja teadlikumalt noored teavad, kelleks tahavad saada – oh õnne! – seda keskendunumalt fookuses nad on. Aeglaselt rulluv haridusreformi reform õnneks ei lase spetsialiseerumisega liiga kitsaks, teise äärmusse minna.
Ametikoolide inimesed on kontrast puhtakadeemilise eliidi ummikutes istumisele. Igas mõttes. Kohe mitte ei ole me teise sordi inimesed, kes linnaummikutesse ei mahtunud. Eriti ei ole meie inimesed, kes töö ja pere, elu ja loo kõrvalt tagasi kooli tulevad, mingisugune sekondhänd. Pigem händ püsti ja ülikoolidesse siit edasi!
Meie, maasool saame IT-spetsialistidega ühest küljest küll kogemusi jagada – oi, häkiti, ai, arvutil on viirus – aga meid ennast tõstab viirustest lobedamalt välja tagasi sadulasse värske õhk ja lumelükkamine.

Mitte ainult Särevere kooli loomakohtlejatele – ka meie maajuursetele inimestele on nii lapsikus kui eksistentsiaalselt küpses võtmes lihtne selgitada, mida mõtles Rebane sellega, kui ütles Väikesele Printsile: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Ainult kogu pühendatud aja ja väega saad endale sõpruse – mitte mingi rahasumma eest.“
„Minu kõige vägevam sõber. Tšill ja norm oma komadega,“ ütlevad õpilased just hetkel, mil kipud meeleheidet kui rahvussporti harrastama ja kartma, et sinu komatamisest ja kokkulahkutamisest hakatakse tüdinema.
Imetlen õpetajaid, kes on ülikoolist kohe kooli tulnud ja selle ülikarmi vastutusega ameti oma enese laste saamise ja sirgutamisega ühitanud. Mõne meist siin on õpetatavatele pühendumine sedavõrd neelanud, et liialdamata öeldes mõtlen uutele õppematerjalidele ja oma inimestele 24/7 nii kasse kallistades kui külaskäikudest loobudes – kõrvadevahe on non-stop oma inimestel külas.
„Ulme, kui rahulik! Ultra äge ja eepiline,“ ütlevad nemakesed.
Haadihaahaa, kui nad teaksid, et oma lastega oli mõni meist, nimesid nimetamata, kõike muud kui rahulik. Selle imetleva kannatlikkuse õpetasid noortestuudio lapsed, kelle diagnoose ja keerulisi kodusid trotsides kirjutasime viis aastat kõik näidendid koos ning kandsime need koos mööda Eestit tuuritades ka ette – publikul ei olnud aimugi, mis kombo ATHsid ja düsgraafe meie hulgas rokkis.
„Tal on peas kogu maailma raamaturiiulid,“ on noored nentinud.
Oluline on teada, et karupoeg Puhhi raamatus on just see siltide ja võõrsõnaliste hinnangute kataloog, millega me süvenevalt autistlikus maailmas peame tuttavaks saama ja sammhaaval sildid eemaldama. Harry Potteri emme J.K. Rowling ja Elon Musk on oma spektritest kõneldes selle uue normi vastuvõtmise lihtsamaks teinud.

Don’t rush in, where the angels do toed.
Vastutus ja aukartus elu ees ei olene sellest, kas teame Albert Schweitzeri nime, vaid sellest, et julgeme lubada.
Las eriline inimene – ja me kõik olemegi erilised – mõnel päeval joonistab oma paberile, küll ta järgmisel kohtumisel pihib end kirjalikult avali.
„Tavaliselt mind miski ei huvita, tema ON iga kord huvitav,“ arutleb noor, kes iseeneselegi üllatuseks igasuguse sunduseta nuhvli käest paneb. Jah, selles lubamises on mõningane vastuhakk käskudele ja keeldudele – oma õpilastega koos, mitte vastu.
„Ülilaia silmaringiga ständ-ap komedista“ ise armastab tsitaati Charlie Chaplinilt – naljatada saab see, kes on õppinud oma valuga mängima.
Just siin kutsehariduse ausse tõstjate kogunemisel söandan arvata, et õpetajal peaks olema mõne teise ala kogemus – nagu ka Riigikogu liikmetel. Kui oled metsa istutanud ja lambaid kasvatanud, tead, mis on puude taga. Näed seda, mida kabinettides ei näe, sest sinul on jalg väärikalt mudas ja pilk pilvedes.

Vist tean. Nipp on selles, et IGALE HINGELE tuleb anda võimalus. Suure valimikuga eliitkoolides on kiusatus – lihtne ju ka – panustada andekaimatele.
Meil sinuga on õigus ja võimalus puhuda südamesooja KÕIGI tiibade alla – tärkavaid eneseavaldusi võimalikult vähe parandades ja punastades. Vastutasuks saad leevenduse, et oma elu jamad lülituvad koolis välja – ah, mis abielukriisid, ülekoormus ja vaimsed korratused igas põlvkonnas…
Tulemus on müstiliselt ulmeline „täiesti tavaliste“ noorte tähelend, mille kõrval püüdkem seista mitte piitsa, vaid inglipuudutusena.
Kui kirjutasime fenomenaalse Tartu da Vinci, leidur Hando Kruuviga raamatut, kinnitas maestro korduvalt: „Kõige tähtsam eestikeelne sõna on MIKS.“
On jah. Õpetajal peab olema huvitav – ja see sünnib energiaringluses, noori ahmides.
Tänaste sõdade tõlgendamisel tuleb õpetajale kasuks, et temakirjutatud muusikal „Marlene Dietrich“ oli mitmeid aastaid Vanemuise laval – muide, kas see teater on veel lahti või läheb teiste teatrite ja koolide järel sõjatööstuse täitmatusse kurku?
Mitte koltunud raamatud, vaid elu ise selgitab, miks Hemingway ja Remarque sõjast mitte kunagi ei toibunudki. Kaunishinged lootsid võita inimkonna viimse sõja, aga… Nõnda siis laskis üks ennast maha, teine uppus calvadosesse ning Gerald Durrell, kelle rajatud loomaaiad jäid sõjamasina alla, ei olnud eluõhtul kibestununa kaugeltki minu-pere-ja-muud-loomad poisike Gerry.
Seda teades ongi järjest enamates koolides ja kontorites tõsist tööd tegemas teraapia-keskendumis-lugemiskoerad. Klassitoa 204 abiõpetaja, koolis üles kasvanud buldog Delfiini ees on looduslikku soojust vajades pool kooli põlvili ja südameli.

Miksidele vastust otsides olen täna siin märgilisena Puuluubi soojendustüdruk – nende eurolaul oli tõeline teadasaamiste kogupauk. Esteedid lõpliku tõe teadjad nimetasid härraste antroposoofide-kunstnike sooritust palaganiks. Meie Kehtnas küsisime, MIKS ja mida tähendab ükski rida ses loos „Neist narkootikumidest ei tea meie küll midagi“.
Läksime oma õppevideoga viraalseks. Tänu sellele kasutavad nüüd rõõmustavalt paljud kaasteelised sadade õppematerjalide videotunde nii õppimiseks, õpetamiseks kui lasevad lihtsalt Murutari väidetavalt teraapilisel põrinal taustamuusikana meie keele eriliselt keerulisi liiklusmärke kinnistada.

HOIA ENESELE JÄRGNEJATE EES UST LAHTI!
Jumal ise lükkab ette parimaid võimalikke tekste, mille abil oma inimesi õpetada.
Kooliprogramm annab ette teosed ja autorid, mida tänapäevaga põimida ja lõimida. Igapäevane tekstide loomine hoiab ärkvel ja märkvel. Ühtlasi tuleb koolis luua pesa, kuhu ise ka tahad läbi pimeda, pori ja libeda tulla. Sinu klass, kuhu tullakse ja jäädakse võiks ideaalis olla VALGE VARJUPAIK.
Uue ajastu inimesed elavad Donald Trumpi ja Elon Muski üle – kui nad konveieri hammasrataste vahelt saabuvad, tuleb nad taastada ja nende tiivad porist tõsta.
Õpetajal enesel peab omasid kõrgkoolidesse innustades ka huvitav olema. Düs-kes-iganes pole senini oma mõtteid avaldada julgenud, sest tähed juhtuvad valesse järjekorda – aga see ju ei tähenda, et mõtted ei kõlba. Kui ta usaldama soojeneb, selgub, et tal on nii palju öelda.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – see selgub igal hetkel eriti klaarilt klassis, õppeköögis ja remonditöökojas – igaüks neist on meie elutöö.
Kutsun appi sõjalendur Exupéry, kes kirjutas paar päeva enne viimset lennukiga merre kukkumist oma PALVE.
Paneme puuduvad kirjavahemärgid ja ühendame liitsõnad.
Armas Jumal ma ei palu sinult imesid ega nägemusi vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähele panelikuks ja leidlikuks nii et saaksin iga päeva elu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust et teha vahet esma tähtsal ja teise järgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abi nõusid mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada nii et näen selle tipp hetki ja leiaksin vähemalt aeg ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista et unistamine siin ei aita ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine et raskused lüüa saamised langused ja eba õnnestumised on vaid loomulik osa elust tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi kellel on julgust öelda mulle välja tõde aga teha seda armastavalt! Ma tean et paljud probleemid leiavad lahenduse ilma et peaksin midagi tegema nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlus võimet et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vaja minevat soojust. Tee minust inimene kes teab kuidas jõuda nendeni kes on omadega täiesti „põhjas“. Päästa mind ära hirmust et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda mida endale soovin vaid seda mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Ja nüüd kirjuta üles oma palve.
Väike spikker – kui näiteks mina ei tea, mida teha, helistan õpetajate Õpetaja Ülo Vooglaiule või mõtlen Asser Murutarile. Nad ütlevad, et kõik vastused on su õpilaste silmades – vaata ja sa näed, et sa tead ning oskad aidata õppidatahtja õppima. Nii on.
Koolist koju jõudmisel küsivad hobused: „Mida sa täna tegid?“
Andsin südame ja sain sadu südameid vastu – iga päev. Milline au! Mitmemilline.
Truudus. Fookus. Distsipliin. Rahu.
Ja veel kord: ÕPETA MULLE VÄIKESTE SAMMUDE ASTUMISE KUNSTI.

1. Leia tekstis vähemalt 10 autori teesi.
2. Leia släng ja toorlaenud ja selgita, mida need väljendid tähendavad.
3. Leia tekstis nimetatud ja tsiteeritud korüfeed – mida nad öelnud on?
4. Korrasta Exupéry palve kirjavahemärgid ja kokkulahkutamised.
5. Kirjuta oma palve.
6. Kirjuta oma ideed kooli tõeliseks kaasajastamiseks.