Pardi koht on laudas!

Kati Saara Vatmann

Pardid munevad kevadel ühe kurna, ülejäänud osa aastast on dekoratiivsed ja matsakad tegelased, kes teevad laiu efektseid lestajälgi ja äkavad kanade joogivette. Peibutuspardid – oh koomilist kujundit! – on üsna samasugused. Häältepüüdjad. Kelle sekka mina, tänan kutsumast, ei tule. Ehkki erakonnad, kes kutsusid, esindavad üsna minulikku mõttelaadi. Võimalik, et kandideerin rahvaesindajaks siis, kui valima hakatakse isikuid, mitte parteisid. Sinna läheb ilmselt paarkümmend aastat, selleks ajaks on mu ihujupid sellise elulaaditalu pidamisest, millistega mu meelest kogu Eesti peaks kattuma, piisavalt väsinud, et Toompeal rahva raha eest soojas istuda ja istungite ajal nohinal raamatuid kirjutada.

Eks tänasedki kandideerimise ettepanekud erutavad edevust muidugi. Ning Maire ja Viktoria, Kalle ja Artur ju vahetavad rada. Ent tänu nende kannapöördele tulebki meelde, kui oluline on oma teel püsida. Mida siia planeedile tegema oleme tulnud, meenub hirmude äratamise keeles. Mida intensiivsem elulaad ja muinasmaa, seda vähem on lubatud enesepettust ja kõrvalehüppeid. Elu on püha. Liiatigi ei saa enne valimisi paar kuud oma kirjatöid avaldada ega peret elatada – ning kui valituks ei osutu, on sellest flirdist kokkuvõttes ainult kahju. Nii materiaalset kui moraalset.

Üks mu meditsiiniärimehest sõber on aastaid oma karjääri ja edulugu üles ehitanud. Uuel aastal toob üle Maa laotunud projektid koju. Ja selleks on saanud ühe noore partei aseesimeheks. Tosin tundi nõupidamisi päevas, mis ta’s ära ei ole – kevadeks saab tehtud. Ent ta ise kirjeldab samas – seni veel! – kriitikameelt säilitades Raimond Kaugveri viimset romaani, kus too jutustab oma vangilaagri aastatest. Kinnipeetavate hulka sattudes imestas, miks nad sellised on. Kolm kuud pärast vangielu küsis, miks ta ise selline on – ning kolme aasta pärast vabanedes asus otsast uurima, kes ta üldse on. Vangla on paratamatu – niivõrd-kuivõrd – poliitikasse lähevad loovinimesed-meediategelased enamasti siiski vabatahtlikult. Ennast pettes a la prostituudid või võõrsile koristajaks kadujad: kannatan ära, keegi ei saa teada – ma ise ka mitte – pärast käin duši all ära, raputan end kuivaks..

Keda end? Pole ju enam see ise, kes enne suure palga ja-või äkilise pensioni nimel pisut „õues mängimist“.

Pruugib mul kirjutajainimesena mõne ajakirjaloo jaoks sügavale poliitikasügavustesse sukelduda – ja juba loob. See tähendab – ei loo. Igasugune kokkupuude praeguse Eesti poliitikaga võtab hetkega tundlikkuse ja vabaduse, tervikpildi ja sõltumatuse. Paari päevaga teiseneb sõna- ja keelekasutus ning elurõõmu asemele tekib tuhat ja üks hirmu. Et ma nüüd kedagi otseütlemisega ei riiva, muidu jäävad paberid veel sihilikumalt laudadele seisma, solvunud otsustajad ei lasegi õigetel elu edendada – mistõttu ka mina saan kannatada ja mu rajatud oaas-talu satub ohtu ja…

Õõvastavate mudelite muutmise asemel hakkame sujuvalt neid ise kasutama. Alguses oli sõna. Muutub keelekasutus – on kohe ka tunnetus teisenenud. Ja mudelisse imbumise, seda seestpoolt muutmise asemel kohitsetakse meid ülikiiresti mutrikesteks masinavärgis. Väga üksikud – Padar ja Kross näiteks – on ses monsterlandis inimkeele ja iseenda säilitanud. Enamus poliitikaga flirtijaist asub – ilmselt ise seda märkamata – kasutama kantseliiti, formaalterminoloogiat ning üliettevaatlikku ümberütlevat mullitamist.

Pruugib mul kirjatöö pärast mõnes ministeeriumis käia – ja juba võõrastavad loomad seda rikkis mind, kes koju tulles valesti lõhnab-mõtleb-kõneleb. Ja sõnakasutus jahmatab inimjuttu eeldavaid lapsi ja teisi sõpru – prioriteedid-projektid-perspektiivid-positsioneerimised – puhta pees. Mis sul viga on? Vastan: raha on vaja. Hüvede ja edenemise maksmiseks. Eestit tahaks hüvedele ja edenemisele nügida. Ainult et millise hinnaga? Elu hinnaga…

Jah, väike riik peaks olema eeskujulik näidis. Siin on kõik miniatuurselt peo peal. Meil võiks olla uue hea ilma vääriline haridus-arstiabi-energeetika-julgeolek-pangandus. Tegelikult on kõik elualad hoopis kriisi põhjas. Loodetavasti. Põhja jõudes saab teatavasti jalad põhja toetada ja tagasi pinnale tõusta. Näe, poliitikud liputavad geibaaris saba, kuni välja visatakse, humanitaarlased nõuavad traditsioonilist peret ja piirivalvet tagasi ning meedia hirmutab – kui põlevkivi lõpeb on Eesti pime, justkui tuule-päikese-vee-energeetikast poleks siinmail üldse kuuldudki!

Eluterve loovalt loogiline hääl ei jõua sageli ajalehte, sest meedia on raharahva käes. Sellise, kes eelistab, et inimesed on haiged ja abitud. Hirmutatud ja katkist inimest on lihtne manipuleerida ja päästa. Medikamentidega. Mis toob sisse miljardeid, millega omakorda meediat omada. Meid balsameerivad-mumifitseerivad rapsipõldude mürgid, fossiilsete kütuste ja metsa ahjuajamise CO2. Ja veel kord medikamendid. Pärast tehaste sulgemist ja koolide kadumist lähevad töökohad ees, inimesed järel linnadesse ning on seal veel manipuleeritavamad – asustamata Eestimaa aga lakkab tasapisi olemast iseseisev rahvusriik.

Ideaalne mudel mu sisesilme ees ja südames on selline, et ilus isamaa on kaetud elujõuliste asulate võrgustikuga. Riiklikku julgeolekut ja elujõudu andvates asulates on kool ja vabrik, kultuurimaja ja põllumajanduslik tervikpakett. Elektrit annab tuul, päike ja biogaas. Nii elekter kui toit toodetakse kohapeal. Ümber asulate väärindatav piim-liha-vili annab inimestele tööd ning on erinevalt ökobutiikide hinnalisest illusioonist tegelikult puhas ja oma. Sellistes asulates on töökohad erineva kõrgharidusega inimestele ning lõpeb töömigrantide palverännak tallinnatesse-soomedesse.

Kui mina siit loovus- ja loomatalust pealinna töö-migreeruksin, juhtuks minuga väga kiiresti mitu võõrsõna. Atrofeeruksin-degenereeruksin-konformeeruksin. Kõigepealt vaimselt – jumalaga, loovus ühenduses loomadega! Kaoks praegune elus sõna vägi, tervikpilk ja vaba julgus. Seejärel füüsiliselt. Praegu peame hobu-lamba-linnu-loomingutalu koos väikese tütrega. Nädalavahetuseti on abiks varateismeline poeg ning suurematel töödel väimees ja veel mõni kuldne hing. 2-4 tundi päevas mõtestatud füüsilist tööd tehes on iga hingetõmme palve ning emotsionaalselt helgel sportimisel tulemused.

Toompeale tungides tuleksid tallu palgatöölised, et laps, loomad ja olme oleks hoitud-peetud. Mina kaotaksin hingerahu ja iseenda, sõnamaagia ja sitked lihased. Ja lammutaksin veel ühe oaasi, millelaadsetest kogu Eesti peaks koosnema. Ja ma ise kaotaksin praeguse elujõu, mille kätteõppimisele olen viiendat põlve linnainimesena väga palju aastaid ja ämbreid panustanud.

Jah, kui mõni partei kosib ja kasvõi erakonda astumata kandideerima kutsub, on hetkeks edev õhin küll – mind vajatakse, ma saan hea ja kindla palga ning pension on garanteeritud… Ainult et see palk ei ole hea. Loovrahva hoiatavad lahkumised parlamendisaalist kalmistule tõestavad, et eluteele kaasa antud ülesannete täitmata jätmine, teelt eksimine ja illusoorne raharalli tapab. Eesmärk ja abinõu ei tohi sassi minna.

Tänan nimekirjadesse kutsumast. Jälgin huviga, mis saab Arturi ja Maire eneseteostusest. Ent minu muinasmaal on partide koht laudas – munevad teised jah vaid korra aastas, kevadel – ja potti ma neid ajada ei raatsi, ehkki sodivad kanarahva joogivee ära. Ning minu koht on tallis ja kirjutuslaua taga. Neid kumbagi ei ole vaja Toompeale kolida. Selliseid tekste, mida rahvas vajab, sealt ei tule. Lisaks kohamääruse tähendusele võib „sealt“ käänata ka siga-sea… Oo imeline eesti keel ja meel!