Mina olen NOEP, kuidas sa mind ei tunne!?

Isiksuse suuruse ja intelligentsi näitaja on tema võime naerda iseenese üle ning müüa oma näoga toodet, mis ei lähe reklaami tõttu naeruväärseks. Pankurid on vaatamata liigkasuvõtmise patule ikkagi inimesed – vähemasti on nende PR-osakonnad taibanud reklaamnägudeks palgata sämmi (Swedbank) ja NOEPi (SEB). Kusjuures Andres Kõpper on juba küps härrasmees – sündinud 22.märtsil 1990 – seega ei ole maailm ainult jõmpsikate pärusmaa.
2022. aastal pälvis NOEP kõik võimalikud auhinnad: Eesti muusikaauhind ja parim meesartist, tänavu oli ta Eesti Laulul esikolmikus analoogselt Robert Linnaga pisut liiga soliidne selle tsirkuse jaoks. Artisti promotöö võti ongi „parim enne möödas”. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et aimata, kui nadi tunne on üleküpsenud kuulsusel, keda mitte kusagil ära ei tunta. Isegi kui tuntakse, läbi turvatulemüüride VIP-staatus ei aita.
Loetlegem rolle, keda hr Kõpper kehastas: esimeses episoodis oli ta nii arst kui ka kipsis patsient, teistpuhku ei õnnestunud tüübil pääseda lennujaamas kiirele rajale ning neli tegelast tema enese esituses klubi ukse taga mängisid etüüdi, kus šveitser oli küll nõus sisse lubama Andrese enda – ehkki ei tundnud teda ära – teised kaks tonti jäid välja.
„Kuidas sa mind ära ei tunne – kas sa tõesti ei tea, kes ma olen!?” see on eestisuguses konnatiigis kroolimise võlu ja valu.
Ühest küljest on päris kole igas kaupluses ja bensiinijaamas autogramme anda, teisest küljest tekib mahakantuse tunne, kui oled kuulsusega juba harjunud ja ühel kurval hetkel ei teagi mitte keegi, kes sa oled. Inimkarjas annab kuuluvus ja tuntus isemoodi turvatunde.
Miks peavad meie artistid olema sellistes reklaamklippides? Samal põhjusel, miks Brad Pitt promob kohvimasinat: raha ei ole kunagi liiga palju – „perfetto” on pigem ülearu, et jätkuks mustadeks päevadeks ka. Nöpsikul oli just pikk väga edukas turnee teisel poolkeral – siiski kulub lisateenistus marjaks ära.
Kas see on minu asi, kui palju ta selle etenduse eest sai ja kuhu tolle summa pani? Ei kollase ega kvaliteetmeedia andmetel meie küpses eas superstaar abielus ei ole ning isatiitlit ei kanna. Oleme näinud telesaates „Öökülaline” Normetit külastamas laulja maakodu, kus peremees muusika komponeerimisega sarnaselt oma kätega ehitab, meisterdab mööblit, parandab katust ja kokkab. Kes on vähegi tänases Eestis ehitanud, see teab, et selle harrastuse puhul mitte midagi järele ei jää.
Ühtlasi on mehel mõistlik välja mõelda, mis saab pärast lavakarjääri: igaühel ei ole õnne olla kauamängiv nagu Ivo Linna või Voldemar Kuslap – enamus meist unistab ikkagi rahulikust pensionipõlvest roheluses ja külluses.
Olgu panga reklaamstaaril arukust sel humoorikal kombel teenitu investeerida nii, et kapital koguneb omasoodu – küllap ta on selleks piisavalt nutikas sell.