PEAPIISKOPI JUTLUS EESTI VABARIIGI 107. AASTAPÄEVA OIKUMEENILISEL JUMALATEENISTUSEL TALLINNA TOOMKIRIKUS
24. veebruar 2025
Jeesus ütles. „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ Jh 14:27
Mis on rahu? Vastus sõltub sellest, millist rahu silmas peame. Hingerahu tähistab rahu hinges ja südames, seda, kui südametunnistus on puhas ja hing on rahul. Kodurahu märgib rahu kodus, kus kõik tunnevad ennast turvaliselt ja valitseb üksmeel, üksteisemõistmine ja armastus pereliikmete ja lähedaste, kõigi omade vahel. Ühiskondlik rahu püsib siis, kui valitseb rahu ja üksmeel kogukonnas, kõikjal meie ümber. Sealjuures kodutänaval või liikluses, aga ka riigikogu saalis, tele-eetris või ühismeedia suhtlusplatvormidel, kus ei esine füüsilist ega sõnades väljendatud vägivalda, märgistamist ega tühistamist. Ühiskondlik rahu valitseb ka siis, kui kõik sõltumata üksteisest eristavatest tunnustest tunnevad ennast turvaliselt ja kaitstult. Rahuks nimetame ka häid ja heanaaberlikke suhteid rahvaste ja riikide vahel, kui ei ole sõda ega terrorismi, valitseb turvatunne ja usaldus ning ükski riik ega rahvas ei püüa ennast kehtestada teiste üle end sõjaliselt, poliitiliselt või majanduslikult jõuga kehtima pannes.
Kui kasvõi üks teiste hulgast soovib rahutust, siis selle ta ka saab. Kui me kõik seisaksime rahu eest ja keskenduksime rahu saavutamisele, rahu sõlmimisele ja rahu tegemisele igas eluolukorras, ei oleks vägivalda ei kodudes ega tänavatel, riikide ega rahvaste vahel. Seepärast on rahu saavutada oluliselt raskem kui rahutusi tekitada. Et hoida rahu, peavad seda kõik tahtma. Kui üks ei taha, ei ole ka lõplikku rahu. Kui rahu on kõigi huvides, siis see ka saavutatakse, sellepärast tuleb just sellist rahu – õiglast rahu – ka taotleda. Rahu tähendab ka iseseisvust ja sõltumatust, olgu isiklikku või riiklikku. Sest, kui puudub vabadus, ei ole ka rahu, vaid tugevam rõhub ühel või teisel moel maha nõrgema, kes sellega kaotab oma iseseisvuse.
Nagu rahu algab meist enestest, võib samasugune algus olla ka rahutusel ja segadusel. Üks inimene võib rikkuda kõigi rahu, olgu kodus, meeskonnas, kogukonnas või ühiskonnas. Lõpuks ka maailmas. Seda oleme näinud väga lähedalt viimased kolm aastat, mil Venemaa on teostanud oma halastamatut agressiooni Ukrainas.
Rahu on kogu ühiskonna tervise pant. Vaimse tervise eksperdid ei suuda mõista, veel vähem selgitada, miks eriti noorema põlvkonna seas süveneb lootusetus ja depressioon, olgugi et kõik senised heaoluühiskonnale iseloomulikud arengud peaksid andma tunnistust ideaalsest elust ja õnnest. Inimeste hinges valitseb aga lootusetus… Puudub hingerahu, sest rahutus ja mure meid vahetult puudutavate ja ümbritsevate ettearvamatuste pärast röövivad lootuse.
Oleme harjunud rääkima, kuidas minevik, kust me tuleme, meid mõjutab. Seda eriti iseseisvuspäeval rahva kannatustele ja võitlusrikkale vaimule mõeldes. Tänu eelkäijate ohvrimeelsusele võitsime Vabadussõja, murdsime okupatsiooni ja laulsime vabaks mitte ainult hinge, vaid ka riigi ja rahva. Oleme minevikust mõjutatud!
Minevik ja olnu ei mõjuta aga meie hinge pääsemist. „Peate oma hinge eest hoolt kandma“, meenub köstri fraas Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel vändatud mustvalgest filmist. Köstril, kes Joosep Tootsi ahjuroobiga mööda klassiruumi pinkide aluseid taga ajas, oli tuline õigus. Meie saatuse määrab lõplikult ajalikku olevikku, tänasesse päeva sirutuv igavikuline tulevik, millest on kirjutatud Raamatute Raamatus. Kõige paremad rahutegijad saavad neist, kes toetuvad mineviku kogemustele, kuid rajavad tänase päeva otsused helgema tuleviku lootusele. Sellest saab kogu maailm paremaks.
Kahjuks ei ole see siiski ajaloos alati nõnda läinud. Rahutegijad jäävad ikka ja jälle alla rahutusetekitajatele ja sõjarditele ning rahu läheb kaotsi. Hando Runnel kirjutab:
Ängistus üles kasvab
kusagil rahu pole
Ahju ees ei ole
ahju taga ei ole
(Hando Runnel, „Varing“ 2009)
Kuuldes Atlandi tagant üle kogu ilmakera laotuvat uut liiki rahuretoorikat, on asjakohane meenutada olnut. 1945. aasta veebruaris toimus Jalta konverents, kus kohtusid II maailmasõja liitlastest võitjad. Nad tähistasid rahu saabumist ja võitu Hitleri üle. Suured riigid leppisid üle väikeste riikide peade kokku rahus. Selle kohtumise järel jätkus NSV Liidu okupatsioon Balti riikides veel ligi 50 aastat. Mõeldes rahukõneluste initsiatiivile, millest oleme viimastel nädalatel palju kuulnud, tuleb ajalugu mitte korduda lastes küsida, kas Jaltas 80 aasta eest kokkulepitud rahu oli õiglane rahu? Millist rahu tahame Ukrainale? Millise rahu säilitamist tahame Eestis ning millisteks ohvriteks oleme selle nimel valmis?
Kuu aja eest alanud raamatuaasta on elavdanud kogu kirja- ja kultuurirahva meeled. Kas me võiksime kirikust kirjutama õppinuna ja raamatust rahvaks saanuna olla mitte ainult raamaturahvas, vaid ka eluraamaturahvas? Vana Testamendi Taanieli raamatus on sõnad: „Aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.“ (Tn 12:1) Kristliku Euroopa kultuurrahvana võiksime Hando Runneli luulefraasi täiendada nõnda, et see kõlaks: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, rahva pääsemine eluraamatust“. Nii Taanieli raamatus kui Johannese ilmutusraamatus mängib eluraamat olulist rolli. Eluraamat on Pühakirja kohaselt elulooraamat, kuhu on kirja pandud kogu inimese elu läbi tema hea- või kuritegude, rahu- või rahutusetekitaja prisma. Kõik, kes on rahutegijad, võivad loota, et nende nimed on kantud eluraamatusse.
Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ (Jh 14:27). Just kirikud on kutsutud kuulutama lootust, mitte rahutust, veel vähem õhutama sõda või verevalamist. Meie sõnumi sisuks olgu saabuva rahu – eskatoloogilise rahu – kuulutamine. Kuid alatiseks jääb kehtima igavene tõde: kui ajalikus maailmas valitseb rahutus, on võimalik saavutada rahu oma südames ja hinges, uskudes sellesse paremasse maailma, mis ootab meid ees, ja millest on kirjutatud just selles raamatus, mis meid kujundas just selleks rahvaks, kes täna oma iseseisva riigi sünnipüha tähistab.
+Urmas Viilma
Peapiiskop