Friedebert Tuglas, eelmise sajandi kirjanik, kirjeldas oma jutustustes aegadeüleselt inimolemust nii, et tema tähelepanekud oleksid otsekui eile kirjutatud. Tuglase looming on pälvinud tema auks majamuuseumi loomise Tallinnas Vabaduse puiesteel ning temanimelise tänava Tartus Taaralinnas.
Alexander Milne raamatut „Karupoeg Puhh“ loevad emad-isad sellepärast oma lastele unejutuks, et seda on neile endale loetud. Seda lugedes on sarnaselt „Mowgli“ raamatuga lahe erinevaid hääli teha ning iseenese erinevate loomuomaduste üle naerda. Rahumeelne Puhh, kartlik Notsu, agar Jänes, õpetlev Öökull, kurvameelne eesel Iiah – kõik need olendid elavad meis endis ka. Ning jäävad kohtlemata, kui laps läheb kooli, kus ta raamidesse surutakse. Temast kasvab järgmisi lapsi raamidesse suruv õpetaja, kes loeb heal juhul oma lapselastele salaja Puhhi-raamatu Kängu ja Ruu episoode. Õpetaja tunneb küll ses võluloos ära pidurdamatult trallava Tiigri ka mõnes oma õpilases, ent mõistmise asemel karistab ja sildistab – amet selline.
Kui tänane Põhja-Korea jääksid ilma peremeheta, nagu ahv ja koer novellis „Popi ja Huhuu“, puhkeks ilmselt samasugune tulekahju – ainult et üleriigiline või lausa globaalne, mitte üksnes anarhia pesaks kujunenud korteris. Juhita jäänud inimkond võib praeguste relvade tõttu hävitada kogu elu Maal, kuna käitub nagu peata jäänud biorobot.
Popi ja Huhuu peremees jääb ühel päeval oma tavapäraselt jalutuskäigult tagasi tulemata. Seda olukorda kujutledes aimame koera ja ahvi kurbust ja kohkumist, nälga ja janu. Puurist pääsev ahv leiab pärast eufoorilise joovastuse raugemist peremehe hommikukuue. Petlik peegelpilt paneb nii tema enese kui peni oletama, et pärdik ongi nüüd peremees. Tulemuseks on makaagi moodi käsitsetud õlilambist lahvatav tulemeri.
Tuglas kirjutaski allegoorilisi metafoorseid tekste, mis kirjeldavad jõulises värvikuses inimloomuse kõiki tahke. Üksnes romaan „Väike Illimar“ on autobiograafia. Küps Tuglas ei piirdu oma eluloo ja üleelamiste kirjeldamisega, nagu enamus sõnameistreid. Teda kui kaunishinge puhastab ja tervendab kõrge, ühtaegu nii impressionistlik kui ekspressionistlik sõnakunst.
Tuglase teosed on olnud inspireeriv materjal lavastuste ja filmide loojatele. „Popi ja Huhuu“ on olnud mitmete põlvkondade näitlejatele dramaatiliselt humoorikas ja tragikoomiline võimalus olla koer või ahv. Samuti on Puhhi-multikad ja lavastused – ka lasteooper rahvusooperis Estonia – nauditav vaatamine.
Kedagi mängides ja temaks kehastudes olemegi teatavasti siin ja praegu see tegelane. Minu ja tegelaskuju ühenduses sünnib kordumatu „kolmas“. See keegi on üksnes selle artisti kehastuses tekkiv olend. Too olend ongi põhjus, miks lavalaudade ja kinolina šamaanid tahavadki näidelda.
Las ollagi võimalus nende sõna- ja lavamängude puhul öelda: vana mees, aga varsa aru. Parem on mõistatada, mis loom on Christopher Robini – arvukate eesti lastegi ristiisa – kirjutatud „tulnvarss“, mitte karta Popi ja Huhuu kombel mürgeldava Kremli järgmisi „ehutavaid kolevantse“. Muide: mida tegid pärisorjad Jüriöö ülestõusu ajal mõisate ja sakstega – mida tõrvikutega teatejooksu tähistades tähistame?