Mina kandideerin – ja lähengi! – parlamenti, kui praegu valitav riigikogu saab ometi kord hakkama hääletamiskorra muutmisega. Parlament peab olema rahvajuhtide kogumik. Neid on seekord kõige enam Eesti200 nimekirjas. Ent tegelikult ei peaks rahva esindajad üldse mingisugustes nimekirjades tunglema – iseendana peaksime kõik nii kandideerima kui riigikokku valituina ise oma mõtte, sõna ja teo eest vastutama.
Seekord seda veel ei tule – ikka need ammu ammendunud erakonnad, ikka häälte delegeerimine. Soiveri valid, Ratta saad. 30 aastat oleme rääkinud, et tahame ennast esindama ja täiega vastutama seda, kellele hääle anname.
Kuni hääl läheb mängeldes oma teed, tõelised rahvajuhid kas ei kandideeri või jäävad ka peibutuspartidena hääli korjatas etteteadlikult oma ametile truuks ka kandideerides. Mis on paratamatult pettus – jah, saab oma seisukohti tutvustada – ei, tegelikult parlamenti ei taha…

Kirjanik kantsleriks
sobib küll. Õpetaja oma inimesi reeta ei saa.
Kui pandeemia mu kultuurikeskuse ja noortestuudio servi seisma pani, valisin õpetaja ameti. Praegu jälgin päevast päeva Kehtna KHKs, Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Emajõe keeltekoolis tunde andes, kuidas valimis-gängide programmides käib mingi ebamäärane eesti keele ja kultuuri eest võitlemine.
Poliitkambad ei kujuta ette, millega me koolides tegelikult võitleme. Tõstame toonust – inimesed on kurnatud, stressis, masenduses – et keele ja kultuuriga üldse löögile pääseda, annavad õpetajad endast kõik ära. Erinevas eas õpilased oma erilisuse ja erisustega harjuvad oma õpetajaga.
Kui see nüüd oma õrnad hinged ära annaks, oleks asi keele ja kirjanduse eest võitlemisest eriti kaugel – rängalt ebaeetiline. Meie, õpetajad näeme, kuidas vene vm emakeelega õpilased näevad liiga järsu ülemineku puhul riigikeelsele õppele vaeva keele, mitte õppeainetega – ning langevad seetõttu välja valimikust, kes pääseb kõrgkooli, Eesti riiki uue põlvkonna proffidena teenima.
Parlamenti pürgimine on teatud ametite puhul igal juhul reetmine. See akt ise juba annab teada: arvasite, et olen teile pühendunud siin koolis? Hihii, arvake uuesti – olen valmis üles mägedele lahkuma.
Kui peibutuspardike valituks ei osutu, saab alati turtsuda: häh, ma tegelt ei tahtnud ka – nalja tegin!
Sel juhu on õpetaja kõige lubamatum – rumal! – ka veel. Nimekate-teenekate häälepüüdjate tänamatu roll on ju teada – õpetaja ei saa nii rumal olla, et usubki end meepoti manu pääsevat. Õpetaja muide pole tegelikult nii rumal ka, et jääb uskuma palgatõusu pudrumägesid. Meie, keset tegelikku elu teenivad eesliini-sõdurid teame, et palgatõus ei küündinud inflatsiooninigi.
Õpetaja ei ole ablas kerjus. Sõda on sõda koos kogu kaasneva kobarkriisiga.
Haige valimissüsteem tuleneb meie endi pühast nuumloomast – ebardlikult suurest ametnikearmeest. Häälte delegeerimine ja paljud teised ebaloogilised-ebainimlikud-ebamõistlikud jurad on 120 000 ametniku ülalpidamise tõttu muudetamatu. Paindumatu „jumala“ hääl koriseb Brüsselis, delegeerib delegeerijatele delegeerimise – nii et käsuliinid ja direktiivide liikumise jada moondub hoomamatuks, hõlmamatuks ja muudetamatuks.
Eks inimesed ise ju ka püsivad viimse võimaluseni ebamugavusstsoonis. Lapime ja plaasterdame harjunult hullu olukorda. Ent plaaster tõmmatakse maha – praegu just – seda kogetaks üksi ja hulgana. Lendab karvu, nahatükke, mäda ja verd,
Mida valgem valgus lapitud ja lahastatud luukerele langeb,, seda pimedam pimedus ja ropem roppus. Kusjuures plaastreid ja lahaseid maha võtvad valgused on kõige ootamatumates ametites.

Preestrid
teenivad ilma ja inimesi mitte ainult koolis ja pühakojas. Nad vaatavad meile vaatamata kõigele helgelt naeratades-kõnetades silma poekassas, kõõluvad õnnetoojatena korstna otsas, teenindavad meid taksoroolis, boldivad-voldivad ja peavad mesilasi.
Võibolla need uue aja preestrid mõnel juhul taktitundeliselt ja tagasihoidlikult vahel ka jutlustavad. Võibolla esitavad küsimusi. Võibolla lihtsalt kuulavad ära.
Igal juhul on nad õigel ajal õiges kohas – ja kõik võib olla.

Plaastrid
ja lahased, mida praegu korraga ja kordamööda eemaldatakse on nii riiklikud, isiklikud kui hõimulised ja perekondlikud. On valus ja vastik, kui illusioonide alt tegelikkuse paised vallanduvad.
Ükski mäkaiver ega lokktatt ei hoia enam kapiuksi kinni ega katkist vuhvlit koos, kui luukered tahavad välja ning tõelisus kutsub tervenema. Suurpuhastuse ajad, Kui vaja, siis vaja.

Kerjused
tänavapildis kõnetavad meid valimisplakatite koorilauluna, mille all vana kooli mütsimehed almust ootavad. Midagi tegelikku ei tee kumbki, üks kerjab häält, teine münti.
Sellepärast politsei lapsele palavikurohu ostmise nimel musitseerivat tänavamuusikut ründabki – ometi muusik vähemasti loob midagi.
Plakatitel naeratavad suud ja paanikat paljundavad silmad anuvad: vali mind (tagasi) suure palga juurde, muud kui Toompeal telefonis passida, nuppu vajutada ja käsukorras kätt tõsta ma ei oskagi. Laenud-liisingud kaelas ja naise nõutud positsioon vaja saavutada, viimane viiskümmend tuhat läks plakatite alla, palunpalunpalun vali mind – ehk pääsen lausa Brüsselisse – nõudliku naise juurest eriti kaugele eriti kõrge palga ligi…
Seesuguse pumba juurde rüselemise lõpetab riigikogulase palga suhtestamine keskmise palgaga.
Mina isiklikult usaldan neid, kes on omal alal juba palju saavutanud – aga ka oma pere ära varustanud – nii et pole vaja mitmekülgselt andetuna maksumaksjat lüpsta.

Uus valitsus
kui peatse riigikogu tahte täitja on minu jaoks just oskustel ja teenetel põhinev. Paremat välispoliitikut kui Kaja Kallas meil pärast Lennart Merit olnud ei ole – teised ministrid hoidku ta muudest valdkondadest eemale.
Teiste ministritena näen inimesi, kelle puhul keegi kindlasti mõnest või mitmest aspektist karjatab: AGA. Jah, aga. Minu valitsus: Joakim Helenius, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Ivari Padar, Tõnis Lukas, Riina Solman, Liisa Pakosta, Eerik Nieles Kross ja Kalev Stoicescu.
Naisi vähe? Mina ei tule, olen õpetaja. Ustav oma ametile ja tänulik, et meie president kui esindusfiguur on sedapuhku soliidne, aus ja pühendunud isakuju – kniks, president Alar Karis!