Presidendid

Igast presidendist on jäänud või saamas legend oma rahva seas. Me kasutame väljendeid „pätsuaegne”, „verd, higi, pisaraid”, „buratino” ja „pehme veterinaardiplomaat” ning rahvuskehand teab, kes on jutuks.
Konstantin Pätsi on püütud tühistada selle eest, et tema valitsusajal toodi Eesti Wabariiki nõukogude baasid ning pärast venelaste ja sakslaste käes edasi-tagasi pingpongimist tuli okupatsioon: seda ei oleks juhtunud, kui oma riiki rajades ei oleks baltisakslastelt maid ära võetud ja neid nende maarjamaisetest kodudest minema peletatud. Ikkagi on Tahkurannas Pätsi monumendi juures väärikas ja Estonia teatri taga Pätsu „riigipea” kõrval muigav-aupaklik tunne.
Lennart Meri on enamuse eestlaste lemmik ses ametis, kuna oli karismaatiline härrasmees, laiahaardeline kirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Siberisse küüditamine ja noorusiga vangilaagris ei ole mitte kellegi, ka Meri ega Krossi lapsepõlveunistus olnud, aga Smuuli jt nimekirjade koostajate tümitamine on ammendunud. Tänu kirjule teismeeale oli meie Lennart üks väheseid, kes oskas ja julges taigarüperahvaste hulka minna ja neid intervjueerida-jäädvustada. Tema enese nimesse on ristitud Tallinna lennujaam ja meie rahvuslik enesekindlus.
Rüütel valiti mitmete kandidaatide seast Presidendiks vaatamata justkui punasele minevikule ülemnõukogu presiidiumi esimehena. Rahvas austas ja armastas meest, kes oskas olude kiuste instantside vahel slaalomit sõita ja teadis muu hulgas tõde ka uputatud „Estonia” lasti kohta…
Toomas-Hendrik Ilves jättis jänkilikult nätsu närides ja lipsudega kikitades arrogantsema mulje kui ta oma humoorika-haritud-hurmava isiksusega tegelikult on. Ajalukku läks väliseestlane ka naistevahetusega: Evelin ja rulluisud-transrasvad ning seejärel lätlanna Ieva uueks Ärma emandaks – mingu neil kõigil kaunisti!
Esimene kogemus eiteakustkohast toodud tubli tüdrukuga riigipea positsioonil on meil Kersti Kaljulaid, kes meenutas ametisse harjudes stiilset seenelist, kes tundus pealtnägijate sõnul oma šikkide ihukaitsjate vahel nagu plehkupannud Kaagvere-tüdruk. Usin töömesilane tegi arvukalt kirglikke etteasteid kõigil kontinentidel ja mitmete pürgimuste puhul – mäletame.
Loomaarstiharidusega Alar Karis jõudis Kadriorgu pärast teadustööd, kahe ülikooli rektori ametit ning diplomaadikarjääri. Võimuloleku ajal süüdistati head meest liigses pehmuses: ta pigem reisis ja esindas, silus ja lepitas kui oma sõna maksma pani. Tühi toob tüli majja, kehtib ka eliidi puhul – nüüd, kus kantseleiametnike palkasid on võrreldes Alari-aegsetega mitme tuhande võrra tõstetud, oskame tagantjärel targalt teda hinnata ja tagasi tahta. Kõik, mille eest me tänulikud olla ei taipa, võetakse meilt ära.
Õiguskantsler Ülle Madise asus tsaar Peeter Suure suveresidentsi konkurentideta ja debattideta – isegi pressikonverentse enne tema tulekut ei korraldatud. Olgem tema suhtes suuremeelsed: ehk ikkagi täidab lubaduse olla igaühe president. Tõsi, palkade tõstmine omaderingis, riigimetsa rivitult laskmine, maavarade ja tuuleparkide rulett, mis uue Presidendi tööletuleku algust tähistavad, on pälvinud palju skepsist ja rünnakuid.
Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks – see soovitus võiks kehtida mõlemat pidi, nii vastsele valitsejannale kui ka meile.