Püha Jüri ja ulmeguru
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma suhetest rahvakalendri tähtpäevadega

Jüripäev on siinkandis olnud suure lahtihüppe aeg: sel ajal kolitakse uude tallu, mis võib olla mõistagi ka korter – lahkutakse teise riiki – või minnakse talvekurnatuse tõttu üldse Ära. Eluväsimusse kustujad on ka eelmistel hulludel aegadel just kevadtalvel puhkama läinud, et tulla tagasi siis, kui on paremad ajad, ent Maarjamaa pole nõrkadele: siin on ajad alati hullud.
Endale külge korjatu lahti ühendamise ajal, kui kõik riisuvad ning jüriöö tuled tõusevad taevasse, on paslik meenutada ereda leegiga põlenud või endurodena vastu pidavaid Jürisid meie kultuuripildil.
1967. aastal sündinud Jüri Jaani vend Ehlvest osutus malbe ja ujeda isiksusena salamisi eriti kiire sisepõlemise turbovariandiks. 2006. aastal New Yorgis infarkti saanud geenius von Ehlvest peakirjastas oma teosed otsekui oraakel, kes teadis, et palverännakul elumaski kanda enne taevatrepile astumist kaua ei tule – päkapikk kirjutas hobusest ei kuskilt ning Krutsiaaniast niiviisi, et pälvis kaks korda Tuglase-nimelise ja ka kaks korda Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Valmis – oligi selleks korraks kõik tehtud.
Jüri Üdi kodanikunimega Juhan Viiding luulelausus ühtaegu nii Ehlvestile, Arrakule kui iseenesele:
„tulin ja puhas usk oli see
et jätta ma saan ja anda
liblikas läheb kukub külm
kõik kirmed ühendab jää
mäletan ööd mida valgustas hirm
ja kalliskividest randa
kallates andmist vaevade üle
väsis mu süda ja pää
punased kaljud kardavad
et pilved võivad neid märgata
meie ei näegi homset
öö on tume kui tuhk
neli tundi veel kolm ja kaks
siis jälle tahame ärgata
liblikad lahkuvad silmadest
mällu taganeb uss“
Vabameelselt vaimsetest Arbujatest – Alver-Masing-Sang-Talvik-Raud-Merilaas-Kangro-Viiding – viimseks arbujaks nimetatud Jüri Üdi – Juhan Pauli poeg Viiding jättis isamaale andeka humanitaarlanna, tütre Elo pseudonüümiga Vee.
„Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.“
Tarandite ning Jaagup Kreemi hõimlane Viiding valas oma viimse vere Raplamaasse. „Jüri Üdi klubi“, mis tema loobumise järel kõrge lennukaarega vestluste sarjana sündis, on tänaste oppide eelkäija. Seni väekaimad vestlused jäid salve näitleja-muusik-ajakirjanik Jüri Aarmalt guru Gunnari pojalt. Igas mõttes kaasa laulma kutsunud fenomen sõitis parimas küpsuses pakatades jalgrattaga rongi ette, peas kõrvaklapid ning kõlama jäi: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat…“
Kultuurinähtus Jüri Vlassov – Kuldse Trio ainus algusest tänini liige – peab Pärnu lahe ääres Audru rannas talu ning võtab lisaks Endla teatri seniori positsioonile vastu väljakutsed telesaadetesse, mis justkui peaksid vanameistrile üle jõu käima – ent kummatigi!
„Ent kummatigi“ on ulmeguru Jüri Kallase kaubamärgiline väljend. Nahkadest ja neetidest tänaseks Saaremaale taluperemeheks kolinud filoloogia vägilane on olnud pehmelt öeldes palju aastaid rahvusliku ruja rajaja kirjastuses Elmatar ja vabakutselisena. Nagu raadiojaamades esitatavate muusikapalade puhul, ei tea me ka kirjanduse puhul, kes on tõlgete ja trükkimise tega.
Alo Murutari kirjastus andis välja ka Bornhöhe „Pirita kloostri viimsed päevad“ ning Andres Ehini „Rummu Jüri mälestused“ – millest hoolimata teatmeteosed nimetavad meiemaist Robin Hoodi endiselt vargaks ja röövliks. Taevariigi seaduste järgi maapealse külluse ümberjagamist alustas Kehtna toapoiss oma haigele isale lihatükki „eraldades“ ning vaatamata mõisa tallis peksa saamisele tegi järgmisena lagedaks vene kaupmehed. Selle äriidee romantiseeritud variant, film peaosas Hannes Kaljujärvega näitab karjuva ebaõigluse olemust ning stalinlike küüditamiste eelset tava ohtlikult elujõuline ja ettevõtlik rahvas Siberisse tassida. Raplamaa Mahtra sõja väljade mees Eduard Vilde vastab tasuja Villu võitluste külmal maal lõppemisega seoses samale küsimusele: kuhu küll kõik lilled jäid?
„Kuhu kuningad kadusid?“ on Murutari-Sisaski-Tätte ühistöö eestlaste nelja kuninga ja saarlaste Leigeri hukkumisest, millele maarahvas vastas viimse reliikvia põlistatud mantraga: mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele!
Sama palve on unikaalse käekirjaga maestro Jüri Arraku maalitud Kalevipoja, Suure Tõllu ja altarimaalide Jeesuse kujutistes. Arraku 80. juubeli suurnäitus toimus – üllatus-üllatus! – Kehtna mõisas. Näe, toob kõik Jüridega seonduv Rappelisse ja Kechtelisse ning looritab need suurkujud märterliku oreooliga nagu märtri Püha Jüri, Gregoriuse või Georgiuse enesegi legend.
Jüri Lumiste – Vanemuise teatri raudvara, kino- ja muusikamees – on 1001 teo seas oma väe andnud Tartu vaim Mart Kivastiku teoste kinematografiseerimisele, neist ühe nimi Ehlvesti šedöövriga analoogselt „Taevatrepp“, teine Vanemuisesest ERR arhiivi salvestatu on muusikaline supersuurteos „Marlene“ ning kolmas vägitegu on aastakümneid õrnema soo südameid soojendanud Kaunimate Vennaskond. Lunge-Lumiste-Simmul-Kaljujärv ja vahelduvad külgnejad alustasid kauamängivat tähelendu Kulno Süvalepa lauludega ja jätkavad laiema igihalja repertuaariga.
Abruka kaksikud Jüri ja Ülo Tuulik püsisid targu saartel ega laiendanud ennast linna peale laiama: nendele ei loodud kirjanike maja külge ega mujale bareljeefe nagu nende tädipoeg Juhan Smuulile. Tänu vaoshoitud lennukaarele ei süüdistata kaksikuid ka seitsmes surmapatus – nt kallite kaasteeliste represseerimises – ning nende valikuid ei tule posthuumselt õigustada. Pärast surma ma saan oma laeva a la Smuul jääb hauas end sajatuste saatel ringi pöörama, sest pärast surma ta laeva ei vaja…
Muusik-filmilooja-ajakirjanik Jüri Lina pääseb repressioonidest tänu suhteliselt leebe tsensuuri ajastule – mis kõlab sama paradoksaalselt kui „natukene rase“ – kui lahkab vabamüürlasi ja illuminaate, militaaroperatsioonina toodetud ja levitatud kroonviirust ja kemokülvi.
Samasuguste lahtiste kaartidega kõneleb tegelikkusest eksiilvalitsuse sõjaminister, süsteemianalüütik Jüri Toomepuu. Ülitulemuslik kaitseminister, Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures eelistab olla diplomaatilisem, sest kõva kolmandik elust on loodetavasti veel ees…
Kevad on ees ning jüripäev rahvakalendris oli kevadiste põllutööde alguse ja karjalaskmise päev, taluteenijate (suiliste) ja rentnike kohavahetamise päev. Vanasti palgati jüripäeval tallu abilisi, kes jäid sinna kuni mihklipäevani või isegi kauemaks.
Aga maripäev? Jüri Ratas, palume sookvootide raamistikus juhatust, kuidas saab säilenõtke aastaring aina meestepäevadest koosneda – ussi-, paastu- ja rukkimaarja ning maretapäev ei tasakaalusta ju annaalset alfaisaste paraadi.

3) võta aastaarve ja nimesid trotsides lihtsalt ja loogiliselt kokku, mis toimus jüriöö ülestõusu ajal, mida nüüd tõrvikutega joostes tähistatakse

„Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – neli kuningat – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest “Tasuja” sai ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude Liidus jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Natsi-Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstivaldkondades.“
https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us

3) Refereeri – millest ja miks jüripäeva nimi ja traditsioonid tulenevad – loetle tavad

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.
Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5] 
Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8] 
Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.
Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.
Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.
Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12] 
Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16] 
Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19] 
Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20] 
Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25] 
Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.
Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).
Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.
Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.
Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).
Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.
Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.
Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.
Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.
Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39] 
Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.
4) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa reeglitele
Jüri Üdi laul Mati Undi näidendile „Kolm põrsakest ja hea hunt”
hunt va kriimsilm hallivatimees
ikka nii on öeldud valmis laulusalmis
hunt kes praegu siin on teie ees
nüüd ja igavesti mängudeks on valmis
hundiraudu kauem kanda ma ei taha
ega pähe saada hundinuiadega
mina hundirattaid visata võin maha
ja võin kukepoksi teha sigadega
kallid põrsakesed võtke mindki mängu
seda iialgi te siis ei kahetse
halvad hundid jah tõepoolest metsa mingu
mina jäägu sest et ma ei sigatse
oh ma solvasin nüüd täitsa kogemata
oma sõbrakesi aravõitu sigu
kuid ma ütlen kõige paremalgi hundil
vahel ette tuleb lohakusevigu

5) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa õigekirjareeglitele
Juhan Viiding Vana mehe laul muusikalist Burattino viisi autor Olav Ehala
Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis;
Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli, jaa –
tean mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt,
varsti lõpetamas olen oma elurännakut.
Ära pahanda,
kui laul on liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära,
sest me elu selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht,
see mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.