Rapsi ja rebaste riik

Eesti külade uus, aga see-eest ainus koduloom on rebane. Ühtki teist looma me väga lähitulevikus keset rapsipõlde enam ei kohta. Sead viis katk, lehmad embargo. Pealetungivate rapsipõldude mürgipilved likvideerivad hobused ja lambad. Putukaid enam pole. Peagi pole ka koeri-kasse. Koertele pole liha, kasside toit – hiired-rotid – kaovad koos mõtte kaotanud viljakasvatusega. Rebased pistavad viimsed kassid ja kanad nahka ning kõige asemele kolivad sõjapõgenikud, kes elavad tühjaksjäänud lautades ja söövad rebaseid. Koertest-kassidest aga saavad linnarahva luksusloomad, keda peetakse kunstkrõbuskite peal, nagu kosmonaute.

Hommikune rebane

Hommikuvärske loovustalu perenaise jaoks on armas ja naljakas kohata hea tervise juures muhedat rebast, kelle naerukil lõuge vahel tilbendab tuhkur ning kes tühjaksjäänud nuumsigala ees saba lehvitades laisalt üle tee loivab. Näe, tuhkru võttis maha – aitäh ja kena päeva!

Medekülas pole mitte katkutühi, vaid pankrotipesastunud sigala – oli nende rahamatu-skeemidega, kuidas oli, rahu seltsimees Küti põrmule – optimist ütleb, et vähemasti ei haise enam.

Ja rebaste üliläheduse ning silmsidemega harjusin tegelikult juba Lius rannatalu pidades. Repsikud kasvatasid oma poegi mu puukuuri all. Jõnglased ei kartnud bernhardiine – käisid nastikutega võidu nende kausist söömas. Ja istusid õhtuti kaevu ääres pingil neljakesi reas ning jälgisid, mida inimesekutsikad toas teevad. Hommikuti saatsid Brigitat koolibussile ning oli rahu maal ja rahvaste vahel.

Ent kui nood rebased ongi ainus rapsimürkidele vastu panev liik – küllap metskitsede ja põtradega juhtub sama, mis hobuste-lammastega – siis need hommikused kohtumised enam nii nunnud ei tundugi.

Meie, pärismaalased, elame keset seda agoonias kramplevat põllumajandust, mille kohta linna-eesti läbi meedia rindeteateid saab. Mu üks sõber oli sunnitud oma lemmikute väärtuses sead hukkama. Teine lõpetas veisepidamise. Kolmas koondati – ja kodu jääb peagi feilbaltiku alla. Neljas kaotas mitu rapsipõllumürgitamise ajal väljas olnud hobust – muist hingamisprobleemide, muist aborteerumiste ja väärarengutega. Viies suri maha. Lihtsalt. Ostis kevadel talu, mida igast küljest ümbritsevat rapsiraibet mais mürgitama asuti. Juuni lõpus oli ülikiire kuluga ja lootusetu kopsuvähi diagnoos käes, juuli lõpus matused. Kuues üritas keskkonnaameti abiga ennast mürgitamise eest kaitsta – ent kui tal soovitati küla-intellektuaali sissetuleku eest ekspertiisid palgata ja kohtusse pöörduda… kolis ära Islandile.

Seitsmes…

Kõik see, mis uudistemeedia vahendusel linnainimeste kodudesse voolab, on meie elu. Või surm. Ja mattub üldisesse infomürasse. Hajub – sest inimesed ei talu pidevat negatiivset fooni. Meie, maakad, ise ka mitte – loome ja laulame ja püüame ikka rõõmsad olla. Ainult õhtuti enam ei jaksa, sest rõõmusolemine ise on vaevarikas töö, nagu pidu katku ajal.

Õhtune rebane

Saatsin tütretiba autost paari meetri kaugusel oleva postkasti juurde – see on meil keset küla, majade vahel, kiviaida seina küljes keset koeri ja vanainimesi – lapsi meie külas peale kolme viimse vitaalse enam pole. Nurga tagant jalutas noor imeliselt täiuslik ja heatujuline isarebane mu tütre juurde.

Käratasin rebase peale – tüüp kergitas ainult kulmu – ja kamandasin lapse autosse.

Pettunud rebane istus auto kõrvale maha. Avatud ukse vahele. Võttis silmsideme. Heatahtliku ja suhtlemisalti. Mina pildistasin oma tallimehe kännukaga. Tütar pildistas oma korraliku nutiplutiga.

Lõpeks sell tõusis, haigutas-ringutas-p… – ja jalutas südamlikult naeratades minema. Naabrinaise iluaia poole, kust ta hiljuti juba ühe kalossi pihta pani. Läks teise järele.

Muretult. Sest mu emakoer on vastupandamatu hulkumiskombe tõttu ketis ja noor peni elab kas hobusekoplis poni kõrval või heinarulli otsas, üks silm lammastel ja teine kanadel. Töö selline.

Idülliline. Nagu ka silmside rebasehärraga. Selge, et Exupery ja Väike Prints meenusid.

Ja praeguseni juurdlen, mida reps ise enda arvates ütles. Kirjanik minus oli liigutatud.

Mulle, sotsiaalsele loomale, ütles ta aga: mina olengi eestlase ainus ja viimne koduloom.

Põllumajandusvaba riigi vapikiskja. Pealetungivad õlipõllud viimsete valgustatud akendeni. Omad võõrsil. Võõrad siin. Ja minul on repsile rapsi keskele hõigata vaid üht: mina pean olema valmis inglise, hiina või araabia keeles kirjutama hakkama, kas sina oled valmis uueks sašlõkiloomaks harjuma?