22. jaanuar 2026

Rummu Jüri viimse reliikviaga
1. Kati Murutari teksti võib kasutada etteütlusena.
2. Määra lauseliikmed – alus, öeldis, sihitis, määrus – põhjenda kirjavahemärkide kasutamist.
3. Kirjuta essee oma teadmistest rahvuseepose, Bornhöhe-ainelise „Viimse reliikvia“ ja „Rummu Jüri“ kohta – mil moel need juurteosed sind kõnetavad.
Väikerahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pooljumalate legendidega. Meie rahvuseepose hiid Kalevipoeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose-väidetud poolesaja Kalevi-pere jäljega. Mis siis, et Kalevipoeg tappis, röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis, et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst, kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi, mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kasvõi tule ja vere hinnaga. Kalevipoeg oli töömees ja ehitaja, ent sellest meie alaväärsustunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end, et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas – reliikvia missugune!
Paraku on varandusejagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad, saksad surevad. Mõisad olid baltisakslaste poolt Maarjamaale rajatud arhitektuuriväärtused. Vanalinnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdutundetult pommitatud ja viljahoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik läänenaaber kui tsaariaegne idanaaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmisahelga väike maailm. Mõtlejad peletati, kultuur põletati ja majandus taandarendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viinaköökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taasiseseisvumise ajal juhtunud ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uusriikliku põllumajanduse üles ehitamise asemel tagastati, lammutati ja unustati. Lenin ees, Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste, vangistamiste ja massimõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme, kuidas silmitu Putin täna Ukrainas vennatapusõda peab. Naised, lapsed ja kahurilihaks taandatud ukraina mehed on 21. sajandil ebareaalsel kombel tappes. Vahime abitult, rusikas taskus ega saa pealiskaudses infotulvas aru, kes-kellega-miks sõdib. Peaasi, et meile endile jälle kallale ei tuldaks – NATO ja EU appi!
Unistame Kuldajastust ja lunastajast, kelle taastulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevipoeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümberjagamiseks, kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii peremeeste kui pärisorjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal-meistrid kogu maailmaturu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine, Pöögelmann ja ekskavaatoritehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügikastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstutäis konte, vaid kaunis naine. Agnes, aga ka Saarepiiga või Kalevipoja ema on meie porispõlvitav varandus. Meie varemete-vabariigi tulevik oleneb jumalannadest, kes tiivad mudast tõstavad, et oma mehed rahvajuhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab, loob, hoolib, arendab, rajab – tapmine ja tagaajamine pole enam moes. Kättemaks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene, vaba laps! Maatriksist välja.
Facebook



















