Kui mina oleksin seaduselooja
Kati Murutar – eesti keele ja meele õpetaja
Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.