See on minu lugu!

Kati Murutar saatis enda ja Piia Padari kolme aasta töö käsikirja mulle tutvumiseks päeval, mil „love-of-my-life“ siit Hispaaniast ära viidi ning mu sõbrad hakkasid minu tagasi ellu äratamiseks mu kodus kapitaalremonti tegema.
Jahmusin suguõdede loodud mahukat teost lugedes: see on minu lugu!
Seejärel sain aru, kui sarnased me kõik oleme – raamatus on kokku punutud kümnete ja kümnete temakeste stoorid, mis jutustavad vaimse ja füüsilise vägivalla kogejate sisemisest ilust ja valust ning meie kõigi „süvariik“ on ühesugune: kõigepealt ei usu me ise ka, et see on päriselt – kui sinine silm on saanud tavaliseks meigi stiiliks, varjame viimase võimaluseni teiste eest, sest peame ennast süüdlaseks, ärateeninuks – abi järele pöördume, kui elu on reaalselt ohus. Kui siiski.
Saatsin raamatu autoritele fotod oma ülestaotud näost, millele lisaks pälvisin ka lukutahapaneku ning samal ajal mu telefoni ja arvuti kaudu minu identiteedi varguse. Pidin politsei korduva sekkumise järel lähenemiskeelu saavutanult endale uued numbrid ja profiilid soetama.
Minu eks(itus) ütles korduvalt: „Sa oled sama hull kui Murutar.“
Lisaks – ilmselt oma hinna kruvimiseks – kirjeldas, kuidas erinevas eas naised on püüdnud teda võrgutada või suisa vägistada. Nüüd – tagasi Eestis – kirjeldab ta kindlasti ka mind kui võrgutajat ja vägistajat. Tegelikult ei söanda ma ilmselt veel kaua uuele suhtele mõeldagi: väidetavalt kulub maniakaalse-obsessiivse partneri põhjustatud traumast toibumiseks 4-7 aastat…
Võimalik, et mina ei osanud nartsissistist maniakaaldepressiivse psühhoterroristi ja vägivaldse vandenõuteooriate veeretaja fassaadi taha näha sellepärast, et olin seni olnud eluhellik. Samas – olles nüüd teemat põhjalikult uurinud tean, et egotistid-eneseimetlejad-sotsiopaadid pühendavad kogu oma vähese väe klantspildi loomisele. Energiat vampiiridel endal teatavasti ei ole, seega imevad nad partnerit salvates, sildistades, mustates ja pidevat segiajavat ajuudu tekitades su nii tühjaks, et hakkadki uskuma, kes ja mis kõik oled… Kuni ellujäämisinstinkt sunnib tegutsema.
Tulin aastate eest Hispaaniasse tööka ja hoidva mehega, kes oli nii normaalne ja harmooniline kaaslane, et hellitas mind ilmselt tõepoolest ära – kuni jättis mind leseks.
Eestist saabus justkui saatana enese sätitud ajastusega mind lohutama eriline, hurmav, tuntud…
Jah, ma teadsin, et too hr Imeilus oli aastaid sopajoodik, et kunstnik sai temast vanglas, et ja et…
Nagu Kati ja Piia raamatusse kogutud sajad stoorid, algas ka meie asi sajandi armastusloona. Mis siis, et ta keeras mu kodu seapesaks – loovisiksus ju! No tassis igasugust träni kokku – ta sai sealt inspiratsiooni ju! Tõstis mu sõpru elegantselt endale võttes minu tagaplaanile ja riputas tasapisi silte täis – jah, aga ma olengi mannetu ju…
Mesinädalate – õieti mõne by-the-book-klassikalise aasta – järel koorus minu kuulus kallim koletiseks. Tuju aina halvem, loovust üha vähem – mida enam tema enda asjad jamaks kiskusid, seda julmemaks ta esmalt sõnades, siis ka füüsiliselt muutus. Lisandusid sõgedad kõned Putinile ja Lavrovile – täitsa persses ühesõnaga.
Tema tütar kui professionaalne psühholoog on selgitanud, et varem või hiljem hakkavad geenid rokkima, ühtlasi on inimkonna seas praegu juba lokkamas vaimsete korratuste epideemia ning loomulikult aitab sajaga kaasa viin, mis on deemonitele ukseavaja – nagu ka narkootikumid.
Raevuhoogude vahel on tondid, keda ilmselgelt saatan ise elus hoiab, nii nunnud, et kõik andestavad neile kõik. Samas on nende pikalt ja piinarikkalt – ka kõigile ligikondsetele! – lahkujate ühine joon süvenev olmeline saamatus. Saanud lähenemiskeelu kolis minu õnnetus sõna otseses mõttes prügikasti. Jätkas sealt sotsiaalmeedias minu mustamist, sest selliste klaster-koletiste põhikävitaja on hirm oma fassaadi pärast.
Uuesti jooma hakates kodutuna suutis armukade saja kinnisidee ori ikka elegantseid fb-postitusi teha ning ka tagasi alkariks kukkudes kasutas jumalasõna kui relva mu vastu: „Sina oled Eeva, sina viisid mu põrgusse – nüüd pead kuuletuma, naine!“
Pantvangina, röövitud identiteediga, surnuks üüdistu-sildistatuna nägin vaid raevarite puhul tüüpilisi koletise silmi – reptiil ärkas, KEEGI TULI SISSE – ja jäigi. Temas elab terve leegion deemoneid – ja fassaadil on ta preester, filosoof ja tervendaja. Niiviisi vingerdab koletis kõigest välja – kohus, ment… Mitte kellegi hammas ei hakka selliste peale, keda ka siin raamatus leidub kümneid – mitmed mõistagi siiski ka naised.
Lapsed viisid issikese tagasi isamaale – kuna tal oli auga välja teenitud infarkt ja vist ka mingi kasvaja, pääses ta esmalt haiglasse ning seejärel kodutute varjupaika. Tööl ta mõistagi ei käi, aga KEEGI HOIAB ELUS – alati on mõni, kes peab sellistele annetamist kauniks, sest ei tea, et „vabal ajal“ peksab vaesekene varjupaiga segamini.
Märgilisena kirjutas üks selle raamatu prototüüpe oma ohvri auto peale minu monsteri nime…
Meil on veel sarnaseid mustreid – nööbime aegajalt, kui ärevus meie selja taga peetava koletise balli pärast eriti hulluks läheb, oma piinaja blokist lahti ja vaatame järele, mida ta seal teeb… ja siis vaatame hulga teraapilisi videoid peale. Ütlesin ju – see raamat on minust. Ja veel kujuteldamatult paljudest meist, kes VEEL oma tragöödiat salgavad ja varjavad. Lugege ennast!