Meie seast on lahkunud üks ajastu sümboleid – inimene, kelle elutööks oli mitte ainult konservatiivsete väärtuste kilbilhoidmine, vaid ka võitlus kommunismiga.

Neile meie seast, kes on teadliku osa oma elust elanud Nõukogude Liidus, oli Thatcher teatud mõttes lootuste kehastus. Koos Ronald Reaganiga kujundas ta teadliku poliitika, et nõukogude impeerium majanduslikult ja poliitiliselt põlvili suruda. See aitas kaasa kommunismi kokkuvarisemisele, lääne võidule külmas sõjas ning lõppeks ka Eesti iseseisvumisele.

Eraldi väärib tähelepanu Thatcheri jõuline joon poliitikas, mille aluseks oli arvestamine riigi ja rahvuse huvidega, ajamata samal ajal taga odavat populaarsust. Margaret Thatcherile olid omased kindlakäelised otsused ja maailmavaateline selgus ja kindlus, mis poliitikas nii vajalikud omadused on.

Vaatamata sellele, et tema lahkumine aktiivsest poliitikast toimus küll juba 23 aasta eest, on ometi tunne, et midagi on järsku otsa saanud. Neile, kes mäletavad tema kõnesid, ülesastumisi teleekraanil ja tema väljapeetud stiili, on kindlasti täna kurb päev.

Lõpetuseks meenutaksin üht lõiku filmist „Iron Lady“, mis mulle seoses Thatcheriga hinge on jäänud. Kui arst filmis küsis, kuidas proua Thatcher ennast tunneb, vastas ta: „Mida ma peaksin tundma? Inimesed enam ei mõtle, nad tunnevad. /…/ Üks praeguse aja suuri probleeme on see, et meid juhivad inimesed, kes hoolivad rohkem tunnetest kui mõtetest ja ideedest. Mõtted ja ideed – vot need huvitavad mind!“