Parim, mida Soone Saaral ja Indiral oli Eestipäevale kinkida – armastasime oma kodu kindluseks ning seeläbi korrastasime-puhastasime-täiustasime enda kätte usaldatud osakest planeedist ja isamaast. Iga mõte, sõna ja tegu, mis on suunatud sinu kodus elavate laste ja loomade, haldjate ja inglite maise matka harmooniliseks loomisele, on Jumala poolt meile kõigile antud ülesande täitmine. Lamba-aasta viimaste kuudega kirjutasin vägaväga palju. Kanal oli lahti kõrgem käsk soovitas nii. Samas kogesin oma võimetust nii hinnaliste posterite-ostetudreklaami-sotsiaalmeedialärmi abil vastuvoolu suruda. Eestis möllab viirusliku kopsupõletikuga päädiv gripp. Lisaks seagripp – haiglates on mitmed inimesed sellesse juba surnud, aga sellest ei räägita. Palgapäevade eelne tühjus või nende üleüldse ära jäämine. Rahade kinni jooksmine ja libedus, lagunev tehnika, sõlmes inimsuhted… Tänane Karlova-etendus jääb meil Täisringi-rahvaga ära – nagu kümnete teiste kultuuripakkujate etendused-kontserdid. Massiline must auk. Aga meie galaktikas vormus kardetud mustast august teatavasti Magnetar. Mayade prohveteeringuid nuritõlgendanud inimesed pelgasid maailmalõppu, ent tegelikult läbisime 2012. aastal Värava, misjärel sujuvalt ent kindlalt polnud miski enam endine. Me ise ka mitte. Vesinikuaatom tõmbus kolm aastat kokku ja laienes, kuni jäi kokkutõmbunuks – Vesi ja meie seega samuti. Meie harknääre ja hüpofüüs aktiveerusid ja muutusid helendavsinisteks. Neile, kes asusid avanemise ja ülestõusmise teele – 10% inimkonnast – tekkis nimbus. Pea maise silmaga nähtav oreool. Tseremooniatel – näiteks Soone taluski igal Täiskuul peetavail higitelgi-riitusil – on helendavate inimeste kõrgemad Minad reaalselt nähtavad. Eestipäeva puhul toimetatud telgi- ja trummiriitusel taas kontrollitud. Meie kehad hakkasid noorenema, silm seletab nüüd 7 vikerkaarevärvi asemel 21 – mistõttu näeme taevas enneolematult võimsaid vikerkaari. Ja fotodel värvilisi rõngakesi. Need massiliselt kõigi poolt üles pildistatud täpid on Magnetarilt saabuvad energiakogumid, mis laiendavad meie teadvust. Neile, kes JÄÄVAD, on müstilised kogemused, pildiridade rändamine sisesilma ees, kohtumised haldjate-inglite ja paralleelmaailmade teekaaslastega juba igapäevane olemise viis. Selge, et mustad jõud, varjutatud aegade vägised pole selle ärkamise ja märkamisega rahul. Mürgeldavad. Ajavad inimsuhteid sassi ja pusserdavad meie kauneid plaane. Siin pole jõuga miskit teha. Muudkui voolamises püsida ja teha seda, mida sisetunne soojalt soovitab. Saara kuulas kõrgemat käsku ja koges intuitiiv-ehitamist. See oli natukene ka ratsionaalselt, ent siiski intuitiivselt ette võetud talvereis eriti soojale maale. Ilma lennukiga kliimavahetusse sööstmata ja naastes vapustatud keha viirusetsunaamisse uputamata. Intellekt küll toimis ja kirjatööd-management-talukorraldus oli laitmatus joones. Ent Saara kulges kolm karmilt kaunist nädalat kõrgemate juhtide ja kaitseinglite, härjapõlvikute ja Metsaema, Taevaisa ja Veteperekonna juhtimisel. Minu tööd – väga füüsilised, mahukad ja jõulised – reastati kõrgemal pool täpselt õigetesse ilmadesse ja vaheldumisse. Sisetunde ajel leidsin Loonelt ühest lihaveisefarmist talvejõude tiksuvatest sulastest ühe, kes osutus virtuoosseks saemeheks ja tublilt oma nappi kasvu ületavaks ehituspäkapikuks. Venemaa kreeklane Stavros Sirigitis tegi nelja päevaga ära Soonemetsa tormimurru-kuivakate rigaraga meie hobuteatri-tervendusareeni postideks. Esimesel talverände laupäeval lammutasime tänu mu keskmise tütre toodud inspiratsioonile laudapealse katuse. Laudalaest kujunes Lastelava – kevadel viimistlen-kaunistan ning selle lava esimese kontserdi annab 9. juunil Soone Indira 10. sünnipäeval, meie Soonel Teenimise 6. aasta täitumisel, Fantuzzi Puerto-Rico. Teine on ka teada – jaanipäev tuleb… võimsaim-erilisim kõigist varasemaist wink-emotikon Saladus! Pöial-Liisi papa abistas lammutamisel, mamma köögis – ja päevaga oli talverändeks tarviline ehitusmaterjal, senised sarikad, vabastatud-sorteeritud. Möödunud pühapäeval tegime töötoa ja saunatoa vahele maakivi seinasse ukse. Stavrose ja lastega. Kuna ma ise, palverändur Johannes, ehitasin selle talu, teadsin – nii, nagu ma tean ka, mida ja kuhu me vendadega Kirna mõisa Siriuse Täheväravas rajasime – oli kivid seinast lihtne välja harutada. Nendest kividest tuli Täiskuu-Eestipäeva eelõhtu higitelgi tseremoonia 12 inimesele. Aitäh… Teise talverändenädala haldasin akadeemiku, maasool herr Raua metsa tegu – Stavros vajab funkamiseks jõulist kõrvalseisja hingeväge. Meil on nüüd lähiajal hea kalli Toomasega koos palgid metsast teine teiselt poolt sihti välja tuua. Nii, nagu maikuus Teeme Ära talgute ajal rajame õlg õla kõrval kaks mustsõstraistandust – 210 istikut talle, 21 mulle. Ja meie sünergiat iseloomustab seegi, et papa Raua hoidlas olid Haapsalu-päritolu igaks-juhuks, natuke teenelised uksed. Need sobisid nii uueks välisukseks kui loodava ruumi vormimiseks. Laupäeval panid Pöial-Liisi isa Jaanusja Stavros küla poole avaneva akenukse paika ning sealtkaudu said materjalid üles. Pühapäeval aitas Indi sõbratari isa paika Saara-toa poolse ukse ja esimese karkassikulgemise. Esmaspäevaks oli selge, et olen vaatamata teatud põhjustel katkisele ja kirjule hingeseisule – mille vastu on alati füüsilisest rühkimisest enim abi – kõrgema ettehoolde kaitse all. Kallis Joel, kellega oleme alati rasketel rühkimistel teineteise kõrval ning sõna otseses mõttes päästame elusid, võttis end paariks päevaks töölt vabaks. Esmaspäevaga ehitasime neljakesi – Saara-Indi-Joel-Stavros – seinad-laed. Soojustasime-korrastasime – ja teisipäevaga ehitasime põranda, makrofleksisime ja tihendasime. Ning kandsime põlised puidusülemid riituselõkkeks. Põletasime seinakividest telki kuumutades üksiti ära käest kätte käinud talu peremeeste luhtunud unistused. Alles jäid vaid täituvad unistused. Sain teada, et oskan ja suudan kõike, sest Keegi ulatab mu kätte õiged tööriistad ja meeltesse võtted. Võime Indiga Mišadena Soome kalevitütarde tehnikas vallutada küll grin-emotikon Selge, et profipilgu jaoks on mõndagi niinaa – aga meie Kodu ongi niinaa!!! Suubusin Teenimisse juba tseremooniapäeva lõuna ajal. Hobused ja härjapõlvikud teadsid enne mindki, et Saara on Koju jõudmas. Tõmbusid koos koerte-kasside mu ümber ja ligi ja tervitasid kolmenädalaselt rännakult saabujat. Lasin saabuvatel naistel oma juukseid lõigata. Aitäh! Lõkkeümber trummiringi ajal jõudsid mulle viimaste aegade sõnumid ja märgid kohale, tšakrad võpatasid letargiast liikvele. Altari küljes olev valge lint tõusis vastu tuult minu poole ja silitas mu sitket keha vastu igasuguseid loodusseadusi. Neljast ringist kolmanda, väeloomaga kohtumise telgisisese trummitamise ajal kohtusin oma kristallsinise noore isaelevandi Netsoriga, kes oli vahepealse kolme aastaga, mil temaga viimati teadlikult ühenduse võtsin, vägavägaväga suureks kasvanud. Ta tuli ülimas piduehtes, pärlite-kristallide-kullaga ehituna. Toetasin pihud tema silmalaugudele ja tema turjale tõustes soojendasin põlvi tema kõrvade taga. Olen igal õhtul olnud kriimuline ja igast otsast valus – igaks hommikuks üleni terve. Katkine jalgratas on ka spirituaalse-emotsionaalse vaakumi ajal õnnestunud ööseks Isa kätte anda. Hommikuks terve taas! Mis telgis sünnib, see telki jääb… Sündis imesid. Nagu alati. Mina ja Lõvid, me möirgame koos, alati-alati-alati. Kua’te Lenno-Lenno ma’o’te – haya-no! Eestipäeval tegid Saara ja Indira 5.30-00.07 Kodule kallimusipai. Hästihästi – Indi tõusis kümne ajal grin-emotikon – ja see oli mu senise elu täiuslikem-väekaim Püha. Hoone- ja tubahaaval sai iga elusolend ja ese Koju naasnud Saara kallimusipai. Kalli on ses suurpuhastuses esemete omale kohale asetamine, ümbertõstmine, paikaseadmine. Musi on pesupesemine-tolmuvõtmine-pehmepuhastus. Pai on puhta pesu haldamise järel põrandapesu, soolasiputamine ja tervitusküünla süütamine. Kogu Püha ajal istusin kaks korda. Esiteks pärast bokside tegemist – loomulikult tehakse meelepuhkuse maratonide ajal kõik talutööd ju ikka – sõime Indiga lõunat, telekas Köögi-sari. Teiseks pärast õhtutalitust ja enne pairingi – sõime tütrega torti, telekas kleitide palverännak. Ilus. Armas. Kauge. Las ta olla. Ehkki ma röökisin ühe ringi Jordani peale, kes mu maratoni teisest otsast tasalülitas. Ja mögisesin Maruusja peale, kes läbi õhtusöögiks koondatud, ettekandmisvalmis heinte kappas. Olin üleni Rõõm, Rahu ja Tänutunne. Namaste on südameüdini Indi hobune – Nibirust aga sai kojujõudnud Saara hobune. Nende pühade suurim kingitus oli peagi 2aastase sälupiiga südameüdinisügavaltsüdamlik kallistus – pirtspepust on sirgunud preili Vatmanni tantsiv hobune. Tagasijõudnud Saara teab kordades enam kui enne Rännakut. Aitäh, saag ja akudrell, osb ja kivivill, prussid ja makro, naelad-kruvid-tapid – mul oli teiega väga loov ja kirgas, ekstaatiline ja elamuslik, õnnestav ja õpetlik ühine aeg. Nüüd on niidi ja nõela, pitsi, puudri ja näokreemide aeg. Haldjarahva Inglitoa ja Saara-toa vahele ehituseootele jäänud Aabrami Koda – sellest tuleb katuslaega kaminatuba – kutsub Kuningat. Saara ja Indira sõidavad Mees-kes-jääb-ellu-filmi vaatama, sest sõber Kessu ütles, et see film on meist ja ellujääja-oskar peaks tegelikult meile tulema. Õigus. A’How! Shalom! Namaste!