Sotsiaalne närv säriseb
Kati Murutar
Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema

Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurrikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenede endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa omakorda võtab endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharidud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve alla kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…