Missionär, ärikas, ettevõtja või ullikesest muinasjututegelane?
Eelarvamused ja lastetuba panevad äri peale mõeldes erinevad alateadvuse kammertoonid helisema, urisema või kriiskama. Tahtes oma asja ajades olla missionär, küsib hääleke mäluvoogudest: teate, mis nõukogude ajal juhtus? Väikeettevõtjad olid ärikad ning suurema kala püüdjad spekulandid, ehkki nad tahtsid sama, mida ullikestest muinasjututegelased: küllust luua ja taevariigi seaduste järgi maa peale paradiis tuua.
Selle eest istuti Patareis – nii legendaarne leidur Hando Kruuv kui ka Lenini-nimelise sovhoosi juht Kalev Raave olid loogilise leidlikkuse eest vangis. Rumala Noorkuu Henriku vanaisast sai pärast valgustumist Halliste Halastava Kiriku preester.
Meie aga kihvtitame ennast endiselt abstraktse juudivihaga ning seostame Aabrami ja Saara järglasi päheõpitud umbusu taktis liigkasuvõtmises – ühismeedias rabide arukaid videoid jälgides mõtleme paratamatult, et „teised“ näevad ja arvavad ja üldse. Liigkasuvõtjad on uuemal ajal korduvalt maani maha põletanud ka krüpto – heausksete järgijate arvel rikastunud püramiidpätid istuvad puuris ning korduvalt tohutuid summasid kaotanud ullikestest muinasjututegelased, targad inimesed tegelikult, lakuvad haavu.
Eliit aga paljastatakse inimene ja fakthaaval ning tipud põlevad – sõna otseses mõttes ka. Vene suurärimees Germanovich elas oma Uus-Meremaa rantšos just oma juubeli ajal üle kontori põlengu. Sealsamas lähedal on Meta-Zuckerbergi maaalune linnak juhuks, kui…
Sõnajalgade kontor põles ning 12. teadlasena tapeti David Wilcock, kes püüdis rääkida, kuidas Universumis süsteemid ja seaduspärad toimivad. Vähemalt mõnda aega on nüüd teadjad hirmunult vagusi. Sama siin – ka fail baltika kulissidetaguste tundjad jäid vait, kui üks neist tapeti. Kes tahaks olla järgmine, ehkki me teame, et nad teavad, et me teame. Feili trassi ja kruusakarjääride alla jäävad maad osteti kokku, jagati elamukruntideks, müüdi maksumaksjale, osteti metsaveoautod ja kallurid, millega suurt saaki ringi tassida – rõhk umbisikulisel tegumoel. Kui metsad maha võetud ja munamäed ringi kanditud, maanteed lõhutud ja külarahvast igas mõttes üle sõidetud, müüakse rekkad-kallurid väidetavalt kriisipiirkondadesse ning oma suurt nina sellesse suuresse ärisse toppides asfaldi alla sattuda… Tänan, ei!
Pigem nautigem generatsioonide koostööd Nopri talumeiereis, kus Tiit ja Karl naerutavd miljoneid fänne maitsekate lühivideotega, kes sedasi rõõmuliseks-naeruliseks tuunituna ostavad ka tooteid. Samasugust truudust-fookust-distsipliini ilmutab ka Saarmide hõim Kilgi rantšos. Kohvimüügilt tervisetoodetele sujunud Freddy ja Aire on Zinzino tiivul muinasjutulise imedemaa loonud – mõistagi ei ole nad ei ullikesed, ärikad ega spekulandid, vaid 21. sajandi vabad ettevõtjad.
Mina ka, mina ka, mina ka? Meil on noorima tütrega juba mitu aastat mitmesajaliikmeline konto, mille laiendamiseks tuleks pöörduda, helistada ja soovitada: „Tead, hea poliitik-sportlane-artist – ka minul oli mast maas, kui talvise viiruse kõigi lisadega läbi tegin – balanssõli päästis, soovitan…“
Meta-sõprade nimekirja sirvides olid sõna otseses mõttes hääled peas: oh, kui hea algrakukese saaks siit Setumaale, sealt Hiiumaale… ning autentse intonatsiooniga vastused, mis helistamise puhul tuleksid.
Ka EFTA gaalat jt parimate kogunemisi silmitsedes küsib teistmoodi hääleke peas: kellel on tänases maailmas raha – ja mida mina tegelikult tahan – kas ja kes nendest on valmis uueks lokdauniks või kes neist on alles pärast apokalüpsist, mille järel vaid 30% jääb?
Meil on tiivad mudas omaenese põlvede all – veeretades rahateenimisvõimalusi teame – peab tulema uuel tasandil lahtihüpe või… Kuna fookuse kadumine ja panoraami pihustumine kordub, kuniks elu, on tuttavlikud ka noorukese Anastassia Koldussova otsingud: „Ma olen olnud ära visatud. Olen armastust ära teeninud. Tänulikkuse asemel on kliendid mind niiviisi sõimanud ja mõnitanud, et ma ei taha enam olla nõid ega tervendaja – ropendada tahan!
Oi, näe – koodilugeja Eva Lepik oskab mõnitustest kõrgemal olla ja koodide nägemise eest tuhandeid eurosid küsida – mina ka, mina ka, mina ka!“
Nii oma ja kogetud – kõik me otsime variantidepaljususest lahendusi, nuusutame võrgustikke ja AI-variante, flirdime TI ja hinge maha müümise võimalusi pakkuva projektimaastikuga. Üks on meil ühine – olete märganud? Uue taseme üksildus – oma tiibade peal mudas põlvitades oleme nõnda läbi põlenud, et ei suuda luua meeskonda, omaderingi ega jutustada mitmekesi üht ja sedasama muinasjuttu. Aiman, et see on sama taotluslik kui lähenev trahh – olgu see siis kardetud krahh või päästev pabahh😊