Päikeseplahvatus põhjustab interneti lainetamist. Eile kella kolme ajal Maale jõudnud protuberantside lööklaine teene on muide suisa imeline kingitus – hetkel, mil hakkad valel ajal valele inimesele kirja saatma või miskit – kaob levi. Hinga. Pea aru. Ära saada.
Päike ise aitab meil olla õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks.

Rita Rätsepp on näitleja – jajah, Sirje pilvede alt – laste psühholoog kliinikutes-koolides-lasteaedades ning kolme lapse ema. Tema, 1960ndatel maal sündinud kaunitar, on oma lapsi nii nakatavalt kasvatanud, et üks neist on saamas eripedagoogiks.
Rita küsimusele, mida mina oma suurekskasvanud laste-viisiku juba-ära-kogemise pealt tema loengult loodan, vastasin: MINA OLEN ise alles laps, kes tahab kuulda sõnastusi, kuidas toetada last stressiga toimetulekul – minu sisemine laps tuli sinu juurde.
„Stress tekib sellest, et me ei saa, mida tahame. Vaimse tervise kuu konverentsil palusin samuti ennast küsimuste ja kommentaaridega julgesti katkestada, et võimalikult kõik saaksid, mida tahavad. Ohjeldamatumat sekkujat kui Reigo Ahven nagunii olla ei saa, nii et – tuld!“
Rita kõneles peegelneuronitest, mis esmalt emalt saadavate signaalide kaudu lapse Mina positsioneerivad. Ema keerleb koopas ideaalis 3 aastat ümber kujuneva Mina. Isa tuleb väljast saagi ja infoga ning teeb tulles isase hopa! Esimene tõsisem kriis tekib lapsel 7aastasena kooli minnes ja emast eraldudes. Siis peaks tähtsaks tõusma isa ja-või õpetaja roll. Me pole emade-isadena üksnes geenitransporterid-uue inimese materialiseerijad – peame olema talle nii eeskuju, turvaline tagala kui tark pesast välja lükkaja.
Kui jõmm lõhub kooliakna, peab isa haamri ja naeltega põhjuse ja tagajärgede asja ajama minema.
Põhjuste-tagajärgede jada voolab meisse sünnist saadik valimatu joana, kuidas vanemad meid ja meie oma lapsi kaitsta ei püüaks.
„Mina ei saanud maalapsena sisse magada – kui buss oli läinud, siis oli buss läinud. Samuti ei tulnud kõne alla rohimise-korilemise vastu põtkimine – toit kasvas põllul ja ainult põllul-laudas tema kasvaski!“
Tänane infotulv voolab lapse ajusse, mis imab seda nagu käsn – need sünapsid, seostumised, mida me ei kasuta, degenereeruvad. Seepärast kujunevadki noored inimesed – ja terved põlvkonnad – täiesti erinevaks. Tänu sellele, et teadlastel on õnnestunud piisavalt suur hulk kaksikuid teineteisest eraldada, et tulemust võrrelda, on selge: 80% meie isiksusest kujundab keskkond.
Kui varem vahetus põlvkond umbes seitsme aasta tagant, siis nüüd näeb Rita igasse järgmisse klassi uut põlvkonda saabumas. Konstellatsioonidele toovad inimesed teatavasti kaasa rongitäie rahvast – emade-vaarisade taak harude kaupa ennemuistesse looklemas – praegune generatsioonide sigrimigri tõstab vastutuse lati iga inimese eest veel kõrgemale.
Vastutus seisneb kasvõi selles, et lasteaedades-algkoolides sisse seatud rahunemise, vaikimise-mõtisklemise tooli ei nimetataks paha lapse tooliks. Lapsed on teatavasti julmad – kärbeste jumala tegutsemine võtab kergesti motivatsiooni maha – pahast lapsest saab hõlpsasti embkumb, kiusatav või kiusaja. Või vaheldumisi kumbki.
Nii sõna kui käega nätaki! – ja kehasse saabub vähemalt ajutine rahunemine.
Sinna rahusse tulebki sisestada sotsiaalsed oskused