Urmas Uriel Sõõrumaa 60. juubeli pidustus Albioni saarelt toodud „Heliseva muusika“ etendusega ning tema enese perega Viinist toodud rahvariietes oli nagu parimas mõttes klassikokkutulek. Alexelas olid koos võimu ja vaimu, väe ja valguse kandjad. Kõik korraga koos – nii omad ja helged, ühtehoidvad ja inspireerivad.
Oletame, et 60aastane Madre Murutar teeb viie aasta pärast sama – reastab püünele kõik lapsed, nende lapsed ja kaasad – paarkümmend ju meidki – ning istutaks üheksandasse ritta kõik oma mehed – ennäe, vabu kohti jääb ülegi veel 😀 Ei saa. Head tüdrukud nii ei tee. Väga suur mees saab ja teeb, tohib ja loob. Ole hoitud, tao-teo-töömees!
Täname võrratu etenduse, helge õhtu ja uute kõrges sageduses mõtete eest, sõber!

Vaatasime klassitoas teineteisele otsa. Siiri Sisaski ning Jarek Kasari laulude sõnu vaatasime. Aknast õue vaatasime ja… läksime. Uksest.
6. ja 9. klassil on ühine omadus – nad loovad looduses kordades harmoonilisemalt, veatumalt, loomulikumalt.
“Mis maa see on” – vürst Volkonski sõnad – ja “Minu inimesed” juhatasid meid Mahtrasse. Oli täpselt õige päev jutustada Terje “Vallatud kurvid” Luige filmist ja Moskva-ajast, Raba talu renoveerimisest Juuru kooli õpetajana – ja selle imeaia loomisest. Raba tänane peremees Silver – Juuru kooli poiss, tänaste poiste koolivend – arendab Terje elutööd ülima austuse, hea maitse ja vägeva elujõuga.
Soovin kõigile Looga Kohtadele nii helgeid ja vägiseid peremehi!
Palju õnne Terje pühitsetud talule ja tänase rahva õnnistatud imedemaale kolmenädalase peretütrekese puhul!!!
Tõin kaasa õige sageduse, tunde ja teadmise – nii on hea.
Kirjavahemärgid panime ja tekstid analüüsisime otse loomulikult ka – on eesti keel ja kirjandus või ei? On. Ja kuidas veel! Nii ja ainult nii õpimegi oma keelt ja kirja, elu ja lugu, riiki ja rahvast päriselt südamesse.
Tänan õiguse ja võimaluse eest olla Õpetaja.

Siiri Sisask – Mis maa see on
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
Ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
Siis jälle päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad –
Kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks,
Et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on? Kus halastus on ohus,
Mis maa see on? Kus vabadus on maasse kaevatud,
Kus on siin õiglus, kus rahukohus,
Kust õiglust otsima peaks vaevatud.

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi südameta rind.
Ma siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
Ja millega ta seda teeb ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei hoia.
Kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan seda mõista?
Mis maa see on? Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
Kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
Ja kummalised nende laululood.

Chalice – Minu inimesed
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki
tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
juba möödas unustatud
nad on kõigest süngest üle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelikult ei mõjuta üldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
ma lähen vooluga kaasa

refrään:

mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pühendatud

kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väike
järjelt kukkund järjel
on inimene ükskõik kuhu lähed
ja sa v6id ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid öelda et see sama maa
mis elab ja hingab tegelikult
kuulub pangale
aga kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ütleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on
maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka päris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaksid et ka mina
olen nendel
et nad on…

refrään

pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mus on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi

Küll sa, kallis Kati, oled ikka kift õpetaja!!! Selline unikaalne elamus noortele! MINA OLEN ruulib täiega!  Noortel eksamiks õpitud, koda ja rajad ehitatud- laotud, looduses ja loomadega aega veedetud, sulpsudest ja sõudmisest rääkimata- unustamtu mälestus millest nad räägivad nii oma lastele kui lastelastele…MINA OLEN täiesti uues kuues…Nagu mini õpilasmalev millest tegelikult noored praegu ju ilma jäävad ja selles vanuses tahetakse juba “asju teha”! Mitte niisama kõkutada…Trellid meestele kätte ja neiud leemekulpi liigutama- võimas! Ülivõimas! Ja sa vähemalt lõpuks ei maksa kogu selle lõbu eest peale…Kindlasti nad õppisid seal väga palju ka peale eesti keele…Ja no telkimine ise- see oli, vähemalt mulle, põhikooli ajal üks suuremaid elamusi! Ema töökoht “Standard” korraldas igal suvel Saaremaal Karu järve ääres 2 nädalase telklaagri- vot oli äge! Kui liiga palju vihma ei sadanud…Süüa tehti väliköögis ja lihtsad lauad, plekk kausid- juba see oli elamus kui pärast vollesid ja matkamisi vms toidulõhna tulema hakkas…Päev otsa värskes õhus! Hea meelega oleks lõbusa sõprade kambaga ka midagi tõhusat ära teinud! Korralik ellujäämiskursus ja unustamatud mälestused! Go, girl, go! Halvad asjad juhtuvad selleks, et veel paremad juhtuda saaks!!! Minu meelest oled õigel teel ja sa tead seda isegi…Never give up! Ja asjad lihtsalt juhtuvad…Endal peab ka nutti olema ja sul seda jätkub! Nii suur rõõm ja isegi uhkus sinu üle, kullake! Suvel tuleme kogu oma bandega telkima! Meie lastel see kogemus veel puudub…kahjuks…Ja lööme rõõmsalt käe külge mida iganes sa selle aja peale välja mõtled! Väike vihje- vaata (või äkki oled juba näinud) mida Jesper praegu Hiiumaal kõpus just ehitas…Vaja vaid heinapalle, euroaluseid ja natukene plaate lava jaoks…ja juba tulevadki kontserdid ja etendused sulle koduõue kätte, inimesi pole kaa ilmselt sealkandis vaja kaks korda paluda…(Parve)