Hea Looja, palun hoia neid 70 noort vägevat inimest, kellega koos nelja kooli 9. ja ühe 12. klassi lõpetasime. Hoia neid nii kirgaste ja klaaridena – ja palun hoia meid nendega veel ja veel üksteise eluteel inspireerivates ja helgetes kohtumistes. Oli see vast ralli! Õpetaja Murutar palub seda kosmoselendu veel ja veel ja veel…

„Kõige olulisem on põhikooli lõpetamine,“ ütles minu isa Harri Vasar kunagi Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis – 4. keskkool, tänane… põhikool 😉 Tema enese 7. klassi järel algas II maailmasõda.
Minu ema – kõrgelt hinnatud arst Ille Tohvelmann-ja-kõik-järgnevad-nimed – vihastas – ülikool, karjäär… Väiksed kastid linna servas, väiksed kastid, tehtud tikitaki – teate küll 😉 😀 🙂
Põhihariduse põhiolulisust põhjendasid äsjastel lõpuaktustel nii Rapla Kesklinna kooli, Juuru, Valtu kui Kehtna koolide direktorid. Kohustus. Igas mõttes.
Õnneks ei jõua selle ajaga noort inimest lõplikult ära lõhkuda ega väiksesse kasti kaanetada.
Veel jõuavad sildid ja hinnangud, valud ja varjud, mis vana mustri koolidega kaasnevad, maha puhastuda.
Tänu nendele, kes on väljaspool raame – SÕBRAD.
Omad on olulised. Oma jääb. Omade seas püsib meeles ja edeneb teadmine, mida siia planeedile tegema tulime.
Kuulates koos Indi isaga Tõnis Blanki hellalt inimlikku, Allar-Raul Antsoni tõhusat, Kalle Toometi tubli – ja siis neid teisi kõnesid – püsis mu üks silm pesamunal, keda matrixil pole õnnestunud ära lõhkuda – ja teine silm oli võimla uksest väljas. Saate aru – nad KÕIK olid seal.
Inimesed, kes on iga s…a suusailmaga koos sinuga sõgedaid saavutusi sooritamas, tagalas, tiival – igal pool, ALATI.
Indi kooli lõpp teadvustas mulle, late-harvest-emale lõplikult, kui eluliselt oluline on matrixist väljumine. Ja edasi? Taevas teab. Päriselt ka. Vahele segada ei taha-tohi-saa. OMADE siseringi naljade seast tsitaati näpates: taifafuu, Maimu! 😉 😀 😀

Kapiralli, millega Indi 16. sünnipäeva ja põhikooli lõpetamist tähistasime, oli näide manifesteerimise kõrgemast pilotaažist. Padukas. Külm. Tuul. Mis piknikku sedasi peaks – isegi kui tahaks… Koos kulgemine ei pea olema üksteisele näkku vahtimine, vaid koos kulgemine. Tegudele! Words? Show me!
Mõne nädala eest oma tavapärasel „kevadkollektsiooni“ retkel Rapla ESPAKis nägime liuguksi-korve-riiuleid-vidinaid, millest tellija saab ise oma kapi kombineerida. Nüüd panime isa ja Omadega ta kokku. Kvaliteetaeg milline! Mitmemilline 😉

Inimesed, nagu kunstiteosed. Kui soovid neid kui jumalannasid ja maage näha ja taibata, seisa inimese poole südame, mitte seljaga 😉 Juuru.
Otsi ingleid ja ilmutust, täheseemneid ja tulnukaid uute põlvkondade seast, mitte ebamäärasest taevast 😉 Südamesalu.
Võimalus koos teletupsude ja tulnukatega peegeldada, mida ja milleks õpime ja kuidas haridus ilma vägivallata hingeligi tuua, on hindamatu kingitus.
Hindamise ja hinnanguteta, siltide ja eelarvamusteta Elamise kõrgem pilotaaž muudab iga hingetõmbe palveks. Ka siis, kui su noored teejuhid annavad sulle Jackson-looki – siis eriti.
See ongi MEIE ASI.
Ja mitte ükski vastus ei ole vale, vaid uus avastus. Proovige järele – jäätegi seda veel ja veel tahtma.

Kehtna täiskasvanud õppijad tegid põhihariduse kaanetamisega kangelasteo.
Nende arvukaid ja erilisi lapsi olnuks saalitäis. Nende elulugude ja kogemuste slepp teeb tiiru ümber Maa.
Neil on iga ilma ja pommikindel tagala.
Oleme üksteisel olemas ka edasi gümnaasiumi tõustes – ja vastastikuseid kokkuleppeid austades.
PS. Kui kavatsete ka gümnaasiumis tükati autosse karata ja komade eest jalga lasta, arvestage – toon need kirjavahe- ja liiklusmärgid teile kasvõi Marsile järele. Olge hoiatatud – ma armastan teid.
Seesuguse aususe ja avameelsuse puhul, nagu teiega kogenud olen, aina tänad ja naeratad. Salaja 😉

Tean, miks enamus prantslasi on seda meelt, et Kiievi vürstiriigi aladel peaks igal juhul rahu sõlmima. Maailm on väsinud vihkamast. Inimeste kõrgem mina, kollektiivne kosmiline tarkus teab: rutem kui lootagi söandame on Maa riikide ja piirideta. See on Tõde. Ja selle tõe taustal näib purelemine riikide vahel piiride ümber, tükid ja laibad ees ja taga nii jabur, et südamed ütlevad: jumalaga, relvad!

Toosikannu taipamised üha rulluvad minus. 12 ingli raamatusse, kuhu mujale 🙂 Põhiteljeks lõputu korvamine – ja selle eest-pärast-tõttu endale antipaatia lubamine. It takes two to tango.
Ja taas – kas kõik saavad asjadest ühtmoodi aru?

Kuidas saada sõbraks kilega?
Pakkides oma garderoobi tolmukindlasse kille tervitasin pakendeid kui naftat Maa soontest.
Avastades, et neid leidlikke kilekotte toodavad türklased, muutusid nende tooted isikuliseks.
Rahu ja rahvaste sõprus emakese Maa soontest ammutatu hinnaga 😀

Trimmertime läheb teist ringi.
Tänu ja rõõmu, mõnu ja veel kord tänuga.
Taimemahlad ja liikumine, kogu keha liigutamine ja hingamine.
Mitmeid kohti trimmerdan olenemata sellest, kelle omad nad juriidiliselt on.
Kummardan Su ees, Maa-Ema – ja südames Sind ikka kannan 😉
Loov trimmerdamine peab taimedega läbirääkimisi – imetleb ja kõnetab, hooldab ja kohendab. Habemeajamine ja soengu tegemine selline.
Tänavu on tavatult palju konni – hea koolitus nende tunnetamiseks. Mitte ühtegi ohvrit, aitäh!