On hüperaktiivse tagurpidi tegutsemise ajad. Konnad koorekirnus kargavad absurdset segadust ja kurja külvates. Ametnikud ja funktsionäärid õelutsevad ja laamendavad, ütleme otse. Nad võtavad pooljumala positsiooni, et lihtsate-loogiliste toimingute torpedeerimisega oma võimu ja isiklikku antipaatiat näidata. Veedavad tunde paragrahve otsides-sobitades, et ligimestele abi asemel käru keerata. Mina otsustan, mina annan-ei anna, mina määran.
Et oma kaubamärgiline nimi Murutar tagasi saada, võtsin kuulda sõber Andres Anvelti asjalikku nõu ning ilmselgelt pahatahtliku ametniku-klaara kahjutustamiseks andsin oma asja halduskohtusse.
Olgu pigem sealsetel ametnikel konstruktiivset tegevust 😉 😀 🙂
Väga-plaan-bee variant on ainsa vaba Murutari – laste isaga abiellumine 😀 😀 😀

ARMASTUSE ALGUS
On aeg teha taotlusi, luua otsus – mislaadi ILU sa enda elus kogeda tahad. Mida soovid kasvatada? Rahu kogemine, kus me laseme oma mineviku vabaks ja valime vastu võtta rikkaliku tuleviku, saab sel päeval väga hästi universumi poolt toetatud. Las kukub maha, mil on aeg ära elatud! Vaatle ja tunneta, kuidas su saatus sind edasi kutsuma asub. Hea aeg leida oma tõeline elu eesmärk, taibata seda, mis tõesti su südame särama paneb.
Suhtle nendega, kellel on hea intuitsioon, on oma saatuse loomise teel edasi liikuv. Tegutsevad edu suunas.
Ära jää lihtsalt unistuste juurde, pane oma unistused ka tegudesse!
Õnnistusega

Vestlus tegeliku loomakaitsja, isand Valneriga: Nii, nagu Sind on süüdistatud vägivallas, mida Sa EI OLE sooritanud, lõbustavad turvamehe ebapädeva pläma põhjal nüüd loomakaitse ja veta end maailma leebeima-helgeima hobumehe Boris Razumovi kallal. Tal tõmbas Pärnu Port Arturi juures hobune päitsed peast – korralekutsumiseks tehti liigutusi, aga kindlasti ei löödud nina katki ega lükatud teda pikali, nagu nüüd on pläma üles keerutatud.

is helistas eile ajal, mil üli hea käega Kuusiku talli emand Stella Kuusemets õpetas mu 3aastast väga suurt poissi. Arutasime pärast vestlust: kui me ohuoludes, kiiretel hetkedel, tarvidusel end karjajuhina kehtestada ei kõneleks hobustega HOBUSTE KEELES, vaid loeksime luuletusi, oleksime ammu kastis. Hobune argumenteerib kapjade ja hammastega – inimene kehtestab end rusika-piitsa-pangega – või on pekkis. Sama koertega – jääd suurele penile motivatsioonikõnesid pidama, on kellad. Kohtled teda temast suurema koerana – raputad turjast ja keerad ta selili, põlv kiirelt rinnale – on seisud selged.

Algse pealkirjaga täispikka mängufilmi – muusikalist katastroofikomöödiat „Hipiratoorium“ hakkasime looma ligi 2 aastat tagasi. Käsikiri valmis mitmest näitlejast inspireeritult koos konteinermaailma valmimisega. Kuna mullu suvel olin ribastatud lahutuse-ehituse-põrgukuumusega, tõstsime võtted tänavusse juulisse, töötavate artistide puhkuste aega.
Pandeemia ja minu tööleasumine kooliõpetajana lülitas teema minu jaoks välja, kuni Triin Lellep innustas, Sigrid Keskküla ühines – ning aprillis oli eelkokkulepe rahastuseks vene raharahvaga olemas.
Meiega ühines Alice Aleksandridi, keda toetab küljelt oma filmi kõrvalt Nathan Popa.
Mina ehitasin meeskonna majutamiseks Kaldakoja – sel nädalavahetusel valmib veel üks väike majakene jõekaldal. Peahoones on samuti kaks suurt tuba duši ja vetsu ning köögiga – kes õigustatult teatud nähtusi ei talu, saavad ka Valtu mõisas ööbida.
Papli talu ja kelgukoerad, Anud ja Piiad, Aunaste ja Tom Valsberg on stardivalmis. Hipsterid on kirjutatud krüpsteriteks, lisatud stseenid Vishen Lakhianiga ja Merineitsiga. Kui Richard Murutar loodetavasti väga lähipäevil koju seilab, lõpeb ka tema kui messiase ootamine. Tema kaudu saame juba algselt skripti kirjutatud Elon Muskilt eneselt, mitte näitlejalt, repliigid. Tema vahendab meid ka Visheniga. Ühtlasi on stardipaugu ootel Paul Neitsov, et meile sisse mängida põhjad, millele peale laulame, et pleibäkki juba võtete ajal kasutada.
Ja Eesti riik ei andnud meie rahastajatele viisat.
Olen rahastajatega – koos Triinuga zoomis olnud. Sigrid on koos Sillega koostanud põhjalikud eelarved-lepingud-dokud. Olen näinud hiljutist kinnitust, et kõik toimub.
Kuna viisajamale lisaks on juhtunud finants-pabahhid, jättis raharahvas lepingu allkirjastamise meie ehmatuseks 10. juulile.
Eelmise projekti lõpetanud režissöör Alice peaks praegu siin juba minuga kohti läbi käima.
Peaksime koos režiiplaani päev-tund-haaval paika näppima.
Lisaks sõltub külgnevate lisasponsorite kaasamine peasponsorist.
Meil on näitlejad, võttepaigad, muusikud, üllatuslisad – ja me kõik seisame omadega õhus.
Meeli ja Regina saaksid puhkusenädalad ümber planeerida, kui teaksime, et sõja tõttu läheb rahaasi, mis aprillist senini nii kenasti sujus, pekki. Ehk et muudkui aga tõstaksime hipsteri-krüpsteri valge varjupaiga loo jällegi järgmisse suvesse – seni jõuab finantsi kuhjaga kokku saada.
Richard Murutari Eestisse jõudes on võimalik ka varuvariant tema ringkonnast. Aga. Millal…
Esimeses etapis tuleme toime 50K-ga.
Järgmisel aastal ei pruugi erinevatel asjaoludel Altweskit enam olla. Või – vastupidi – on nii selle kui maailmaga väga hästi.
Meie lugu on aktuaalne. Näitlejad parimad võimalikud. Kõik on olemas peale 10. juulisse lükkunud lepingu allkirjastamise – ja edevate rahastajate ees suletud Eesti. See viisavärk noh…
Minu õpetaja-aasta algab augusti keskel. Indira läheb augustis sadamatesse palgatööliseks.
Nii et selle suve piires võtteperioodi edasitõstmisega me väga vabad ei ole.
Alice plaan oli juuliga vähemalt välivõtted ära teha – sisesalvestamisi saab edaspidi ka nädalavahetuseti teha.
Emililt oli vastamata kõne, Meelilt küsimus – mis päeval, mis kell. Täiesti ülim aeg seda kõike teada – mis päeval laulud lindistame, millal… Ja nii edasi.
Oleme produtsent Sigrid Keskkülaga ühesuguses olukorras. Ootame rahastajate allkirja, Richardit merelt – ega oska midagi vastata. 4. juulil, mil orgunn peaks täiega rulluma.
Ehk rullubki? Kõik – ööbimised-sööbimised – on ju olemas – stardipauku vaid vaja.
Mida ma siis nüüd ütlesingi? Mitte midagi. On hetk, kus kogu mu vastutusvalmiduse juures praegu just ei olene minust mitte midagi.
Loodan, et tuleb positiivne allkiri ja tuhiseme töhe.
Aga õigust teie suveplaane sellise huvitava olukorra all kinni hoida mul kindlasti pole.
Nii et – ütlen ausalt – ma ei tea. Kusjuures rahastajad teavad, kui palju inimesi ootel on… Hõissa.

Seis ongi selline, et 10. juulil võib vabalt leping allkirja saada ja ma siis hüüan kõik vabaks lastud tagasi, onja… Või siis hoian kõiki kinni, sest aprillis oli KÕIK KINDEL – meeletu dokumapp Sigridil tehtud ja puha – ja siis 10. juulil atboi või… MA EI TEA. Õnneks algab mul kohe zoomis tund, see suunab mõtted konkreetsesse fookusse – eesti keel, C1.