Diagonaalid on paigas. Igas mõttes. Kui me ehitame, jätkub plekki ja lauda millimeetri pealt õigesti. Viimane kruvi läheb paika hetk enne padukat. Ning nii eile kui täna loodud katused läbivad katse. Moodustame soojalt loova meeskonna, kellel on… noh… diagonaalid paigas – sai ju öeldud 😀
Olen elusa rütmi inimene. Paat peab olema tuule või aerude, mitte mootoriga. Muusika – see on trumm ja bass… ahjah, vokaal kah – ja trumm. Elusal rütmil peab olema eesmärk. Ja trumm 😀
Seega – kuna mu naabrite, Teelistemaja noorpaari selle suve suure peo bändi trumm on poodiumil aukohal, on see ka hobuste meelest õige pidu. Ka nemad on elusa rütmi meelikud. Kusjuures trummar parkis oma auto eksimatult minu maasturi kõrvale, sest teab – siin elab elusa rütmi inimene 😀 😀 😀
Lõvide ja tiigritega ehk siis üldse elutervete kaslastega on selline lugu, et nemad ei plärtsu ega lipitse iial, nagu koerlased ega vali vääritut ebajumalat – lemuurlased ja ükssarvikud on ise jumalad küllalt. Lõvi-Aleksander saab peagi 20 ning sünnipäevaks endatehtud Tiigri, Lõvi-Raimond saab 50 ning eriti-lõvid Arabella ja Ronja saavad üheaastaseks. Kõik saavad midagi 😉
Midagi ei saa valesti minna. Kuidas iganes sinu pesakond erinevatel tõusuastmetel jageleb – lõpuks on nad ikka Omade meeskond, kes hoiab kokku heas. Ka abielu ja sõpruse puhul on ju helgeim ja olulisim võimalus jagada head. Minu lastel, imelistel hingedel ja ütlemata ilusatel inimestel on ema ja tema haldjate rügemendi ilmastikukindel kaitse peal. Nii et – mitte midagi ei saa valesti minna.
Ehitamine kui päriselt füüsiliselt millegi loomine on üks jumalikumaid koosloovaid rännakuid – õnneks on mul nüüd, kus kunagine altaka-tagune prügimägi on puhastatud helgeks kaldametsatukaks, igal aastal mõnda põõsataskusse mõni euroalustest ja peaaegu mitte millistki koosnev rõõmus putka püsti paugutada, kui käed sügelevad 😉 😀 🙂
Naine õmbleb maja. See tähendab, et seelikus ehitaja visioneerib-projekteerib – väestab meeste teostuspädevad käed ega pea ise selleks just päris kogu aeg tunkede ja tuksis maniküüriga katusel mörrama, et Ehitada. Raamatut kirjutan sellest ka.
Mullusest palavikuliselt paanilisest rajamisest – deemonite küüsis tondi lossist oli pakiline pääseda – on koos üheksavägistega välja kasvanud viieharuline elu-teenimis-loomisrõõm.
Ja kuna ehitan vaheldumisi maju, raamatuid ja näidendeid-stsenaariume – üks storytelling ju kõik – on ülejärgmisel laupäeval uue lavastuse „Mina, naine!“ esietendus. Sama stoori, mida mängis mitmeid edukaid aastaid Rakveres Ülle Lichtfeldt. Toomas Suumann lavastas… Rahu talle – ja loovat rahu meile kõigile, kogu maailmale…

MITTE SINU ELU
Väsimustunne, mis aastatega meie ellu pidevalt kuhjub, sarnaneb üha enam tihedalt pakitud pagasiga, mida on hirmus avada – tagasi pakkida ei saa, nagu oli, ja reisi lõppsihtpunktist on see veel kaugel. . .
Ja me jääme selle tunde juurde juba nii nagu peab, mõistmata sellise naabruskonna loomulikku ebasoovitust. Igal aastal oleme kasvanud uutest muredest, uutest probleemidest ega tee enam vahet, millised neist on meie omad ja millised oleme oma ohverdava ja naiivse hooletuse läbi kuhjanud. Aja jooksul kasvab apaatia kasvavale väsimustundele ja peagi istub iludus-laiskus, tahame või mitte, üha enam meie ellu kutsumata külalisena, hõivates hubases kutsumata seltskonnas kasuliku elamispinna.
Meid ärritab see obsessiivne naabruskond, kuid me kannatame, sest väljasaatmine on halb vorm. Meid on õpetatud olema kannatlik. Aga keegi pole kunagi seletanud, miks ja mida täpselt taluma peame ning mida õuest välja sõita ja väravaid kinni lüüa. Saabub hetk, mil see, mis hiljuti anti ja tehti lihtsalt, on nüüd graafikus. Muidugi võib kõike panna vanuse, töökoormuse ja muude pealiskaudsete põhjuste arvele. Meile võib tunduda, et süüdi on mingi sündmus, inimene, mingid asjaolud. Kuid tegelikult on põhjus palju sügavam. Oli ju ka varem hädasid, arusaamatusi, pettumusi ja kaotusi. Üks meie elu imelisi jooni on see, et nad on alati olemas, igal eluetapil – see on osa meie kogemusest, mis on kontrastides eriti särav. Nüüd aga tundub meile, et enne oli jõudu rohkem, olime nooremad, muretumad jne. Mingil määral küll. Kuid selle maagilise “enne” oluline osa oli tegelikult see, et me uurisime aktiivselt OMA elu.

Jah, alati on olnud neid, kes sellesse pidevalt ja süstemaatiliselt sekkusid, kes kangekaelselt nõudsid teatud postulaate, seadsid paika standardeid, reegleid ja mitmesuguseid “teha ja mitte”. Oleme harjunud raamide ja piirangutega palju suuremal määral kui oma teega, vastutusega selle eest, oma otsuste ja elu prioriteetide seadmisega. Tegelikult pole meie tüütud “kaaslased” kurjus, millega võidelda. Täpsemalt… te ei pea nendega võitlema. Jah, siin pole kirja- ega kirjavigu. See on nagu sümptomite leevendamine ilma haiguse põhjust kõrvaldamata. Kõik meie ravimid on sümptomaatilised. Jah, tegelikult ei ravi keegi kedagi, nad eemaldavad juba ilmsed valusad sümptomid, kuid keegi ei ravi põhjust. Meie meditsiin lõikab inimest osadeks ega käsitle teda kui terviklikku, ühtset olendit, kus kõik on kõigega seotud ega eksisteeri eraldi. Meie eluga on sama lugu. Põhjuseid otsimata on sümptomite eemaldamine vaid ajutine meede, nii et ärge olge üllatunud “vanade sõprade” peatse tagasituleku üle. Meie keha on väga tark, see on peenhäälestatud mehhanism, millel on oma ulatuslik signaalisüsteem, mis on alati häälestatud meile ja meie vajadustele, erinevalt meist oleme kahjuks häälestatud kõigele ja kõigile, kuid mitte iseendale, oma kehale ja meie vajadustele. sisemine tasakaal.
Me kaotame ja vahetame end kergesti ja hooletult. Pidev väsimus, apaatia, laiskus ja depressioon on keha kaitsereaktsioon, mis annab märku, et … sa EI ela oma elu. Inimloomuse atavistlik paradoks seisneb selles, et inimesed elavad teiste inimeste elu meelsamini kui enda oma, leiutades selleks enda jaoks (või võttes juba kedagi teist enda jaoks) head põhjused. Kuid – ei toeta ühtegi põhjust oma, ainulaadse ja ainulaadse elu kasuks. Enda kasuks. Seadke oma prioriteedid kõigile ja kõigele, kuid mitte iseendale. Enda, oma elu ennastsalgav ohverdamine “nime nimel”, “eest”, “sest”, “aga ma ei saa teisiti” … on lihtsalt peitusemäng oma eluga, mis muutub vääramatult konveieriks klišeedest, normidest, dogmadest, programmidest, stereotüüpidest, teiste inimeste arvamustest ja reaktsioonidest, hirmudest, inertsist ja … igavesest otsingust. Ja pole vaja midagi otsida, kõik on meis endis. Piisab, kui näidata enda vastu austust ja tähelepanu, ära karda küsida oma vajaduste kohta, võta aega iseendale, oma mahajäetud, allasurutud, varjatud emotsioonidele ja soovidele, ära karda teha valikut, ära kõhkle oma kaitsest. arvamust, näidata oma tundeid, nõuda iseendast, mis on sinu jaoks õige ja vajalik, kuulda oma sisehäält, näha arvukaid märke ja signaale, mis sinu ümber pidevalt olemas on. Hirmutav? Jah, see on hirmutav.

Kohutav on endaga rohkem arvestada kui teistega. Juba varasest lapsepõlvest sisendati meile usinalt raiutud lubatu postulaate, mida omakasupüüdmatult ja järjestikku oma lastele edasi sisendasime. Oleme harjunud arvukate raamide ja piirangutega. Nende ootamatu kadumine võib põhjustada paanikahooge: “Mida ma nüüd tegema peaksin?”. Kuidas elada selle võimega olla vaba?… Meie elukriteeriumid, kontseptsioonid, arusaamad ja ideed on loomulikult olulised ja vajalikud, aga kui sa lapsi kallutatud ei jälgi, saad aru, kui paljud neist on kunstlikult loodud , omandatud ilma tinglikult, vaieldamatult ja on kasvanud meie ellu, meie rakkudeks ja aatomiteks.
Meil on ebamugav, aga paindume, pigistame end nende alla, sest “kõik elavad nii” või tahame lihtsalt nendele “kõigile” vastata, sest meid õpetati “vastama”, aga vastupanu ei õpetatud, meile ei õpetatud oskusi ja võimeid olla meie ise, ei õpetatud armastama, ei räägitud armastuse jõust ja headusest, aust ja enesehinnangust, mis peaks olema meie tegude üks põhilisi mõõdupuid. Sest oskus iseennast austada genereerib inimeses ühiskonnas suhtlemise põhimõttena austusvõime. Aeg muutub, see nõuab meid, meie muutusi, meie dünaamilisust, meie osalust ja meil … pole aega. Oleme takerdunud teiste inimeste ellu, oleme heisanud endale palju kaugeleulatuvaid, oma ja mitte enda probleeme ja ülesandeid, me pole pikka aega vahet teinud, kus on meie kogemus, õppetund, olukord ja kus kellegi teise. Oleme silma paistnud vajumise ja vajumise oskustega, sama osavalt blokeerime ja pidurdame nii ennast kui teisi

Me “ripume” vastuoluliste keskkondade ja tunnete küljes meie sees – sisseehitatud, loomulik sisend ja omandatud, sunnitud andmed. Ja siis ootame ja kannatame, kui keegi tuleb ja taaskäivitab, taaskäivitab meie “süsteemi”, olles harjumuspäraselt keskendunud kelleltki või millegi – hämmastava ime – ootamisele, elades seejuures muutumatult kristalliseerunud, kuid “vastavas”. , “nagu kõik teisedki”, toetades oma elu teiste inimeste karkudega. Meid inspireerisid hoolikalt ja oskuslikult paljud pikad hinnangud “egoismi” kohta, rehitsedes selle alla kõike, mis ei ole kari, kõike, mis pole “nagu inimestega”, mitte “nagu kõigiga”, depersonaliseerides ja devalveerides inimese ees. ennast ja oma ainulaadset elu. Sest see on nii mugav massidele, see on nii mugav neile, kes seda haldavad, see on nii mugav kõigile, kes on harjunud manipuleerima, kõigile, kes on harjunud vastutust teiste õlgadele nihutama, kellele meeldib kellegi kulul märkimisväärne olla, kes tal on palju ambitsioone ning minimaalselt produktiivseid ja loomingulisi tegusid.
See on mugav neile, kellel on rohkem pretensioone ja konsumerismi kui austust ja annetamist, kes laulavad vabadusest ja on uhked oma pühendumise üle pidevalt muutuvatele väärtustele ja dogmadele, väljaütlemata hirmudele ja halvasti varjatud sõltuvuse üle teiste inimeste arvamustest ja hukkamõistu üle. näotu “mida inimesed räägivad”. Sõna “isekus” on juba pikka aega saavutanud multitegumtöö populaarsuse oma ebamäärasuse, asendusliku paindlikkuse ja võimega kohaneda mis tahes ebamugava, häiriva käitumisviisiga. Ja need vähesed, kes otsustavad elada oma elu, kes äkitselt, mõistes oma elu väärtust ja esmast tähtsust, otsustavad, teevad valiku leida iseennast omaenda elus, ei jää „õigete“ valvsale, närbuvale silmale märkamatuks. avalik”, mõistetakse nad vihaselt hukka, nagu oleks see otseselt nende isiklik, elutähtis asi, isiklik solvang, laks nende sotsiaalsele “normaalsusele”.
Kui paljud inimesed saavad öelda, mida nad tunnevad, milleks nad on sündinud, mida nad teevad, armastavad seda, mida nad teevad, kes toob nende maailma rahulolu ja rõõmu? Kui palju inimesi täidab oma elu, kui palju rõõmsaid ja positiivseid inimesi? Kui paljud inimesed ei vaja nende rakendamiseks asendusdraivereid? Kui paljud suudavad olla nemad ise, olla siirad, olla heatahtlikud? Kui paljud suudavad teha vahet soosivalt sisendatud ohverduse ja puhta südame kutse vahel? Kui paljud inimesed teevad vahet, kus neid tehniliselt kasutatakse ja nad lubavad seda ning kus on nende siiras valik, mille puhul see ei kurna ega võta jõudu, sest puhast kavatsust täiendatakse ja toetatakse alati ülevalt, ei varasta meie jõudu. , kuid ainult tugevdab neid? Kui paljud inimesed astuvad suhetesse kavatsusega anda, mitte saada? Ja kui paljud suudavad anda ilma oma “tööjõu” eest dividende välja näitamata? Kuid just neid inimesi kardetakse ja hoitakse enim. Need on inimesed, kes on kõige vähem kaitstud.

Just sellised inimesed saavad kergesti haiget, sest nende avatus loovutab ja näitab nõrkust, mida toidavad kuuleka rahvahulga konveieromadused. Aga just selliseid inimesi kõik oma ellu ootavad ja kardavad ise sellised olla. Kuhu siis võtta, kui neist ei saa ihaldatud, soojad, vajalikud, armastavad, siirad, julged, austada iseennast ja seega ka ligimest? … Hirmutavad? Miks? Lõppude lõpuks, kui kiiresti muutub maailm, milles kõik süüd ja needused leiavad, kui samal ajal soovib vähemalt 20% planeedi teadlikust elanikkonnast iseennast – mitte kedagi teist! – eredad muutused.
Nad otsustavad särada, mitte blokeerida valgust, anda vähemalt sama palju, kui nad tarbivad, olla tänulikud, võimelised armastama ja mitte varjama oma tundeid, mitte kartma teha valikuid, väärtustada, austada ennast ja oma. elu rohkem kui nad suudavad seda hinnata ja austada.muu. Sinu elu on kingitus. Kingitus sulle. Kas olete rahul, kui teie siiras, kogu südamest tehtud kingitus, mille olete värisevalt ja hoolikalt konkreetsele inimesele välja valinud, väga lühikese aja pärast … kantakse üle teisele? Ma pole sellist inimest kohanud. Aga just seda sa oma eluga teed. Ja mis on põrand õppimine? Vähesed inimesed mõistavad, mida oma eluga peale hakata
Kingitusena ja kui mõistlikult ja täisväärtuslikult neid käsutada, ja siin sa ikka viskasid talle oma elu, tuues selle haletsusväärselt “ohvrina”. Ta ei tea, mida teha enda omaga ja mida teha teie “ohvriga” – ja veelgi enam. Ja kui ta teab, leiab ta kindlasti mitte sinu, vaid enda arusaamise ja kasutuse. Kuid lõpuks süüdistate teie poolt “heldekalt kingitud” olematus kuriteos ja te ei saa talle andestada, et ta ei hinnanud teie kingitust, ei ole tänulik. Vabandust… aga sa just vabanesid oma elust, tõstes selle ülevalt kellegi teise elule. Igaühele rõhutan seda sõna – igaühele – elu on antud, oma, kordumatu elu! Mitte “kinkimiseks”. Kõigil on see kingitus. Igaühele on antud oma ainulaadsed omadused, ainulaadsed tööriistad oma elutee, eesmärkide ja eesmärkide elluviimiseks. Kuid niipea, kui jõuame teadlikule olemisele, kirjutame me väga kiiresti, vastavalt rihveldatud mustrile, mööda etteantud trajektoori, täiesti vabatahtlikult oma elust järeleandmist, ohverdades selle ennastsalgavalt kellelegi, kes on sama heldelt andekas. Üle nende oma, sama, mis meist igaühel on ainulaadne, kordumatu elu, oma ainulaadse kogemuse, ainulaadsete ülesannete, omadustega, füüsilise, psühho-emotsionaalse, vaimse.

Oleme saanud selles vastutustundetuses oma elu eest nii edukaks, et kasvatame ja laulame seda kujuteldavat, ehkki täiesti vabatahtlikku ohverdust, nõudes samal ajal selle eest boonust, tänu, tähelepanu ja heakskiitu. Kuid tegelikult on 90% üldtunnustatud ohverdusnõuetest või selle demonstreerimisest tüüpiline lend. Sinust endast, oma elust ja endas peituvate võimaluste realiseerimisest. Jah, keegi on sündinud ohverdama ennast ja oma elu, ennastsalgavalt ja ennastsalgavalt. Ja sellised inimesed teevad ajalugu, kasvõi väikese tilga ookeanis, sõltumata sellest, kas ajalugu neist teab või mitte. Sest tõeline, siiras ohverdus ei nõua preemiaks rahvahulga tunnustamist ja ajastutesse raiutud nime. See on sellisel viisil oma tee tunnetamine. Ela oma elu, sa oled selleks sündinud.
Keegi ei tulnud siia kogemata, olenemata sellest, kas te saate tema elust aru või mitte, ja kas see sobib teie ettekujutustega, kuidas kellegi elu peaks olema või mitte. Igaühel on midagi, mis on talle ainuomane ja ainult tema saab universaalsesse kangasse põimida oma ainulaadse niidi. Ärge ajage niite sassi, ärge punuge sõlmi, ärge tekitage ummikuid ja ümber joonistatud, lapitud arme. Ükskõik kui hirmul te ka poleks, kui segane ja arusaamatu kõik teie elus või teie elus tundub, on teil kaks hindamatut, usaldusväärset, peenhäälestatud tööriista. Süda. Sinu kõige ustavam sõber, sinu intuitsioon, südametunnistus ja nõuandja. Kui te ei tea, mida teha, mida teha, pöörake tähelepanu sellele, kuidas te sellesse suhtute. Lahendus on pinnal. See sõltub pisiasjadest – teie valmisolekust ja sihikindlusest. Siirus. Siirus on parim mõõt, kindlaim näitaja.
Vene keelest tõlgitud
Urve Birkavs

Ascension Symptoms
Dear beloved ones,

The Ascension refers to what Source calls a “divine energetic upgrade” that is occurring now on Earth.

The Ascension is a process whereby humans are able to more fully attune themselves to Source. It entails a shift in human consciousness toward greater love, peace, joy, gratitude, oneness, and service.

Ascension is about letting go of old identities and stepping into new identities.
But what does this mean?

The Ascension is about the soul’s evolution.

The soul always seeks to grow and expand, to ascend and evolve.
The ascension process enables humans to more fully experience and express their individual soul’s purpose and potential.

The soul is eternal, and always seeking to evolve.
We evolve by living our life’s purpose.

Our soul’s purpose for our incarnation on Earth is to learn, grow, and evolve.

The Ascension is a vast learning opportunity for the soul.

The Ascension is the soul’s opportunity to express itself more completely.
The soul’s purpose is to fully experience and express its divine essence.
The Ascension is a divine evolution of the soul.

Spiritual awakening or Ascension is the beginning of a new spiritual journey. It is a moment of clarity or insight, often triggered by a profound experience, in which an individual gains new insight into the nature of reality and a higher being.

A spiritual awakening is often accompanied by a feeling of greater connection to the universe, often through a heightened feeling of love, joy, peace, or oneness with the universe, as well as by increased spiritual sensitivity and spirituality.

This feeling of connectedness is often accompanied by the conviction that one is on a mission to fulfill or that one has been chosen for an important task.

The day is finally upon you. The Golden Age is upon you. The Golden Age is here.

After many years of spiritual practice, you might feel like you’re finally “there.” You might see evidence of your spiritual advancement in the form of deeper intuition, more peaceful interactions with others, or a feeling of greater wholeness that radiates through your body.

It’s more like steady progress of working through obstacles and incorporating more compassion and kindness into your everyday life.

Your spiritual awakenings might be subtle, but they still deserve acknowledgment.

The signs of spiritual awakening are all around you.

You know you’re well on your way to ascension when you recognize the magic in the little things…

They are there in the smiles of strangers, in the joy of a child, in the nobility of a leader, in the kindness of a friend, in love between a man and a woman, in the wonder of the sunrise, in the majesty of a tree.

They are there in the soul-stirring beauty of music, in the ecstatic joy of dance, in the gentle caress of a wave, in the serene majesty of the ocean, in the sharp glory of a rainbow, in the passion of an artist, in the simple beauty of a flower, in the silent joy of a sunset, in the gracefulness of a dancer, in the compassion of a mother, in the tenderness of a loved one, in the surrender of a parent, in the innocence of a child.

Ascension is a transformative experience in your life.

The degree to which this spiritual awakening affects a person’s life, however, is highly variable. But all experience a spiritual awakening that profoundly alters their lives.

Spiritual awakening, much like wisdom, is an individual experience that is subjective, and not everyone will experience the same signs. However, all people who’ve experienced a spiritual awakening agree upon certain common symptoms.

The following are signs that you are going through a spiritual awakening and moving towards spiritual enlightenment:

You understand and believe in a higher being.
You are able to see the big picture.
You notice your intuition.
You feel connected to something higher than yourself.
You notice your dreams are becoming more meaningful.
You have to stop caring about what other people think about you.
You have to stop judging and criticizing others.
You become aware of your negative thoughts.
You learn to be compassionate towards others.
You become more selfless.
You develop a greater sense of purpose.
You become accepting of yourself and others.
You notice you have become more grounded.
You learn to let go of the past.
You find yourself saying “yes” more.
You become more accepting and forgiving.
You become more patient.
You become more self-aware.
You become more courageous.
You become more balanced.
You become more comfortable with change.
You notice you pay more attention to the little things.
You start living in the present.
You learn to let go of your ego.
You will have visions and mystical experiences.
You will experience heightened states of consciousness.
You may recognize your spiritual development through a growing sense of inner peace and an increased ability to relate to others with love and compassion.

We love you dearly.
We are here with you.
We are your family of light.

A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Channel and Art by Aurora Ray

Copyright 2021 Aurora Ray. All rights reserved.