Saage rüütlimõisa libahundi õhtul nägin, kui palju loob naiselik tahe. See viib liikvele naise ja mehe ühisväe – mida võimalik ja vajalik, selle ehitab – mida saab ja peab, katab kanga ja piltidega. Veendumus oma tahtes annab tiivad mitme põlvkonna sõpruskonnale, sünnib loomulik tööjaotus ja rõõmus tegutsemine. Omad tulevad kokku, et tegutseda ja toimida, ühes hingata ja panustada. Imeline!
Olen seda kogenud – osaliselt ja teistmoodi – kuidas tondilossist muinasmaa luuakse. Iga päev, iga mõtte-sõna-teoga pühendudes. Seepärast näen tunnustada ja õnnistada, kui võimas kooslooming Helenil ja Ahtil, lastel ja nende sõpradel on. Nad on õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks.

Püsigem keskmes ja kutsugem hulkuma lastud hingeosad enda juurde tagasi. On üks naljakalt kujundlik väljend – taigna õhukeseks venitamine. Tahaks teha ja panustada, kogeda ja rügada igas suunas korraga, ent täiesti kindlasti sellest, millele parasjagu väge ei jaga, asja ei saa.
Ajutiselt või päriseks sinu energiata jäänud vald ja kond pudiseb kindlalt ja kiiresti – mõistagi parem, kui sa seda pealt ei näe. Mõtte, sõna ja teoga loomine peab sündima igal hingetõmbel. Eranditult igal. Peab olema rohkesti rõõmu ja naerulisust, sest iga muu seisund kui õnnelik olemine eeldab seisude muutmist. Kohe.
On üks hea nipp – takerdumiste ja põrkumiste puhul on mõistlik küsida: kelle elu ma elan?
Enamasti selgub – oma laste ja sõprade, loomade ja taimede elu eksime iseenda teel püsimise asemel elama. Nende sekkumiste tunnus on see, et püüame kontrolli võtta asjade üle, mida meie kontrollida ei saa ega tohi.
Õnneks kutsuvad pisiasjad – kasvõi kuumus, parmud, puhkuste ajad – meid korrale. Näe, praegu ei saa – peatu, hinga, jahtu. Sa ei pea igal hetkel niitma-kirjutama-koolitama. I’m human being, not human doing, mäletame ju küll.
Igas suunas sekkumise, kontrollimise ja taigna rebenemiseni õhukeseks venitamise ainus, aga see-eest täiesti kindel tõrjevahend on distsipliin. Jälgigem iga mõtet, sõna ja tegu – KELLE ELU MA ELAN – millises sageduses ja kelle hüvanguks see toimub?
Pole justkui viisakas minatada – mina-mina-mina – aga peab. Kuidagi teisiti kohe üldse ei saa 🙂

On hetki, mil sa pole enam päris tänulik oma koduse üheksavägiste metsa ning kõigi teiste loom-lind-taimrahvaste üle, ehkki tegelikult ju oled, oskad ja tahad. Siis on ilmne, et oled endale arvutist, trimmerist ja kohustustest täiesti ise osavasti raamid ehitanud.
Neil hetkedel jäta arvutamata, kuimitu eurot autokütus parasjagu maksab, sõida ära.
Kui ennast ise teele nügitud ei saa – ma pean siin keset sama-sama-sama kohust täitma ja kohustuslikult õnnelik olema ju 😀 – tuleb õnneks mõni sõbratar või keeleõpilane, kes tahab sinuga elavas ja ehedas eesti keeles puhata ja mängida, laulda ja vaikida.
Kui kuidagi teisiti ei saa, võid ju kalendermärkmiku kaasa võtta ja sinna üht-teist ülitähtsat meenuvat ja sõnastamist vajavat üles tähendada – ent sa maksad siiski kodust-ärakäigu-kütuse eest selleks, et olla. Umbes tund aega kohaned. Paar tundi on süvenevalt sulnis sinu aeg ning siis tuleb… koduigatsus.
Tuleb uus tänulikkus – hästi ehe ja tegelik.

Ka David Icke’i eilne arutlus kinnitab mu enese sisetunnet ja teadmust: tants mu perekonnanime ja kodu legaliseerimise, koduleheküljele sissepääsemise ja oma kodukontori guugumäpsis regamise ümber on metaversioon, see pole tegelik maailm. See on hologramm, matriksi ülim lahvatus – seesama, mis paneb ilusad noored naised, pintsakud keset juulit seljas, protsessima sõnakasutuse ümber rahvusooperis. See pole päris – järelikult möödub, pihustub lahustub – oluline on mitte kannatust kaotada ega s…a torkida. Ura 🙂