Kellele annan oma väe?
Avad tunniks valmistudes arvuti ja näed, et zoom-vestlusse suubuv kaasteeline jalutab mere ääres, kassimüts peas. Kommenteerid: tuled niimoodi tundi, eks?
Tulebki!
Mõningase lobeda eesti kõnekeele harjutamise seas ütled: kõrged palgad on nõrkadele!
Pahvatate naerma ja ütlete ühest suust: MA ARMASTAN SIND.
Selline ja ainult selline tohib laupäev olla.
Ka see, et tund aega hiljem pillab haigur sulle taevast rästiku krae vahele, on MINU ELU. See ka, et lootusetult katkine rästik tuleb jõkke viia. Loodus võtab kõik omaks. MA ARMASTAN SIND…

Kellele annan oma väe – vennad Mefistofeles ja Lucifer?

Koopajooniste aegadest on inimesed suure saagi nimel mistahes jõududele puud ja maad kokku lubanud – ning ennast ohverdanud. Pälvides kolme tilga vere eest rikkuse ja isegi ilusa naise armastuse laadse toote, jääb inimesekene – homunculus – maise matka lõpuni muretsema: kellele annan oma väe?
Tüütule tööle, sobimatule partnerile, ebasõpradele niikuinii. Saatanale ka siis?
Kas ja kes on minu vampiir? Või äkki olen ma ise suletud taevaväravate taga nende väe ja vere imeja, kellel on ühendus Algallikaga? Toidan iga päev ebausku, millele olen Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsusse ristimist trotsides ohverdanud raha, asjade ja libaarmastuse eest ohverdatud piisad ja pisarad.
Pilapoest lapsele – või iseenese sisemisele lapsele – vampiirihambaid ostes ei pruugi me midagi teada Londoni Lytseumi teatri juhist Bram Stokkerist. 1897. aastal kirjutatud Dracula loo peategelase nimi tähendab rumeenia keeles saatanat. Transilvaania hertsog saabub oma gooti stiiliga kenitledes Inglismaale, kus pärast klassikalist hea ja kurja vahelist võitlust Abraham von Helsing ta võidab… ja tapab.
Pahelisuse pillerkaar on tulvil tumedat seksuaalsust ja rassismi – juudi vereimejad, juudi hais ja süüfilis on kirjalikul teel levivad haigused, mis pälvivad tuleriida.
Tulles vastu draakoneid ja draculaid, nahkhiiri ja sisalikke rakutasandil pelgava publiku nõudmisele taasluuakse seda lugu üha uuesti. Disney-stuudio elegantsele leebusele omaselt ka nunnus „Deniscu Draculescu“ naljatamise võtmes.
Kui Alfred Hitchcooki õudus-geniaalsus vajutas vampiiride ja lindude foobia pedaali põhja, tuli 21. sajandi uus tase.
Stephenie Meyeri algatatud ja mõttekaaslaste jätkatud „Videviku saaga“ on nii ulmeliste raamatute kui põneviku žanris filmidena saanud miljonid noored vampiiride romantikat neelama. Nii „Videviku“ kui Batmani maagiamaailmas kroolides ollakse otseselt ja kaudselt Alice in Wonderland sündroomi kütkes.
Selle sündroomiga kaasneb nihkes mina-pilt. Kuni end kõveriti kujustades vale suurusega rõivad valitakse, on petlikkus süütu. Kui petlikus luulutamises on lisaks juures LSD või mõni noortele kättesaadavam aine, on tulemuseks tagajärg. Ma lendan! Ja järgmised kriminullid lisavad tapmise ja tagaajamise altarile uued nullid.
1865. aastal „Alice Imedemaal“ ja hiljem „Alice peeglitagusel maal“ kirjutanud Lewis Carroll ei osanud ettegi kujutada, millest hakkab koosnema 21. sajandi noorte enesetapu põhjuste statistika. Liiga vähe raha ja rõõme, liiga palju pettumusi ja pettekujutlusi. Jonathan Swifti „Gulliveri reiside“ lugemise asemel minnakse ainete abiga ise Gulliveriks kätte ära. Meri põlvini – ja nägemist!
Daniel Defoe „Robinson Crusoe“ eeskujul rännakule saadetud Lemueli nimi meenutab Lemuuriat. Hiiglaste ja kääbuste maal kulgeb ta pooljumal Kalevipoja ja kilplaste analoogina. Lendava saare lugu paneb küsima: kas tõesti kohtumine tundmatuga? Tarkade hobuste motiiv sarnaneb Ükssarvikute tõese muinasjutuga ning haakub tõsiasjaga, et Swift pani oma briti-kriitilise teosega aluse iirlaste rahvuslikule eneseteadvusele.
Britid alates kuninganna Victoriast kuni Oscar Wilde’ini omakorda vaimustusid Alice’ist ning lubavad tänini lahkesti enese üle naerda. Kasvõi jaburas teelaudkonnas. Briti absurdi tähtteose kirjutas muide tuntud matemaatik. Ligi 200 keelde ja 20 filmiks viidud teksti on neli korda eestindatud. Teiste seas tõlkis Jaan Kross selle loo Oxfordi Ülikooli dekaani tütrest, tema perest ja muudest loomadest.
Imeliselt aasalt küülikuurgu kukkunud ning raamatu teises osas peeglitagusesse ilma ilmunud – või ärganud! – tüdruku seiklused on inspireerinud John Lennonit, Marilyn Mansonit ja Salvador Dalid.
Väga erinevas eas lastele 7. kuni 70nda eluaastani sobivad sümbolistlikud sündmused sünnivad mängukaartide, toiduainete ja loomadega. Irvik-kiisu on neist märgilisim. Tema haihtudes jääb naeratus õhku hõljuma. Samuti on Gulliveri Lemuuria-lendude olulisimaid loomrahva esindajaid kass. Ja – üllatus-üllatus! – Bulgakovi täht-kass Peemot on kasside klass omaette. Tema käes on Püha Graal ning ta tuleb hukata.
„Meistri ja Margarita“ narratiiv tõstab taevalikult targa kassi õukonna kõige arukamaks tegelaseks – narriks. Narridel on õigus rääkida, mis on Tõde.
Sõltumatud sarmikad saatanlikud kassid vastanduvad Bulgakovil koertele. Enne faktilisi elundite ja näärmete siirdamisis kirjeldab vene geenius, milline lupard penist inimese südamega saab. Joob, suitsetab ja ropendab.
1928. aastal alustas Bulgakov 12 aastat kestnud, neli korda ümber kirjutatud ning 60 aastat hiljem tsnseerituna ilmunud „Meistri ja Margarita“ kirjutamist. 20. sajandi parimaks teoseks tituleeritud romaani konarlik, ent kauamängiv võidukäik on nõukogude režiimi eest hoiatav fantaasia. Ühiskonnakriitiline allegooria juhatab kõigi ajastute inimesi märkama, kellele ja mille nimel me anname oma väe. Nagu Lev Tolstoi jäädvustatud ning aegade lõpuni rongi alla viskuma määratud Anna Karenina, on ka Meistrisse armunud Margarita abielunaine.
Nagu tsenseeritud ja varjutatud Piiblis, nõnda ka kultus-koledikus võimutseb julm Pontius Pilatus oma peniga, must maag ja varietee-teatraalid, poeedid ja psühhiaatrid.
Nagu Orwellil ja Wassermannil, pälvib ka Bulgakovil vabamõtlemine vaimuhaigla.
Patune naine kümbleb end verevannis vastupandamatuks ning transformatsioonide segadikus kaovad inimesed, telefonid ei tööta ning Jumala pojale jäetakse kaks võimalust. Ta on kas kurjategija – või pole teda üldse olemas.
Vastupidiselt tänasele loodab Kiievist pärit tubli tädimees endale Moskvas valdusi pärida – tükkis korteriühistuga ja puha. Peaasi, et kõik mustad kassid tapetakse.
Õnneks ei ole nii antisovieetlikku taiest koos muu vene kultuuriga eestlastele ära keelatud. 21 aastat tagasi dramatiseeris Mati Unt selle Eesti lavale ning praegu mängitakse seda taas Tallinnas. Publiku ees on ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ Anton Hansen Tammsaare tõlgituna.
Ka siis, kui inimesed enam üldse midagi ei loe, on hoiatavate süvatekstide vägi universumi Youtube’is ikkagi olemas. Kasvõi kirjavigadest kubisevate sisukokkuvõtetena internetis. Paremal juhul jõuavad valede vaibide energeetilise toitmise lood ka maisesse Netflixi.
„Luciferi“ seriaali vaatamise tunnid ja nädalad imevad arvutud teismelised piigad endasse. Hurmavalt seksikas mees, mis sa teed! Vähemalt iseendale turvaliselt ekraani ees õhkavad tüdrukud ühegi vamp-väe toitmisega liiga ei tee.
Saatana seriaali sigitajad Neil Gaiman, Samuel Keith ja Mike Dringenberg oma rahvusomaste perenimedega võimaldaksid avada juutide vandenõuteooria sarja järjekordse holokaustiku.
Jätkem see võimalus kasutamata ning nautigem näitleja Tom Ellise lummavat hõrk-matšolikku vastupandamatust.
Vastupandamatust maatriksi-moonutuste maailmast aitavad meid võimalikult väikeste valude ja kaotustega väljuda Sadhguru, David Icke’i, dr Joe Dispenza ja Gregg Bradeni loengud. Tasub meeles pidada, et miski pole see, millena paistab. Ei draakonid ega vampiirid taha, et näeksime hologrammide ja metaversioonide taha.
Piirangutest vabanedes tõuseme urban-fantaasia langenud ingliga sarnaselt tuhast. Tuli põrguvürst pärast 10 miljardit aastat Valgusetoojaks, saame meie ehk oma enese kehas hakkama ilma kellegi teise kena korpust kaaperdamata.
Jumala suurele plaanile vastu hakkamata, oma tõelisse väesse tulles on igaüks meist selgelt nägija-kuulja-tundja – ajarändur samal ajal sajas kohas, surematu ja lennuvõimeline, tuldpurskav ning eluks sobimatuidki haavu ja haigusi tervendav.
Erinevalt oma tiivad varna pannud Morningstarist suudame meie jumalanäolistena luua ei millestki kõike.
Kui me vaid oma väge ikka ja jälle vasakule ära ei ohverda. Oma tormi ja tungi laineharjal surfates alustas Johann Wolfgang Goethe 1808. aastal „Fausti“ kirjutamist. Alustas Jumala ja Mefistofelese kihlveoga, jätkas Fausti meelitamisega tema tegelikult teelt maapealsesse põrgusse. Puudlina – ei armasta klassikud koeri! – korraldas Kurat läbi volbriöö Margareta ematapjaks. Inglid viisid süütu neiu taevasse, Faustil aga oli ees antiikmütoloogiasse kehastumine – seejuures Ilusa Helena mehena poeg Ikarose kaotamise – ning keisri teenistusse jõudmine. Pärast hirmude täispaketi kättesaamist ületab ta hirmude hirmu: kartuse igavese elu ees. Tõuseb armastuse võidukäigul taevasse ja ühineb Margaretaga. Oli siis kõike seda jubedat enne vaja?!
Selleks, et noorte eestlaste haridus ühtaegu nii religioosse kui paganliku pärimusega ühendada, tegi Eno Raud Vanapagana teemaga sama, mida Kalevipojaga. Kirjutas oma poegadele Reinule ja Mihklile proosalise essentsi, mis asetub Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapagana kõrvale. Õndsaks saama tulevad mõlemad – ja Juula ka.
Kui vaid Kaval-Ants kui kiusaja Vanapaganat oma hingerahu ja südameverega puuki toitma ei eksitaks.
Teeb eestlane endale Krati ega saa temast enam surmani lahti. Nii Evald Tubina kui stuudio Tallifornia loodud Kratid sakivad sajaga. Igavesti. Imevad ja nõuavad: anna tööd!
1943. aastal esmakordselt lavastatud, hiljem Ülo Vilimaa tantsitud kolekoomiline õudusunenägu „Kratt“ jääb meie rahvuskehandit puukima, kuni me oma arast ahnusest ei vabane.
Rumalale lodevusele kõrtsist leevendust otsides jäämegi endal kaval-antsusid koju tantsima ja tassima. Usume, et nad veavad meiega koos, meie asemel sõnnikut, viskavad nuia või villast ja kannavad hobuseid seljas. Imetame neid. Nemad aga magavad sortside ja deemonite maapealsete kehastajatena aidaust „valvates“ selle peal. Ait aga muudkui tühjeneb – nii nagu Augeiase tallid mustmaagiliselt täituvad…
On üks anekdoot. Põrgus valvab esimest katelt allilmatäis kuradeid, teist vaid üks saatan, kolmandat mitte keegi. Otsekui seal sees keegi ei keegi. Esimeses on juudid: saab üks välja, aitab kõik teised ka välja. Teises on venelased. Ühe välja pääsemisele aitavad kaasa kõik teised. Hakkab kolmandas katlas hauduvatest eestlastest üks välja ronima, tõmbavad teised tema tagasi. Kellele annan oma väe? Sõrme või lausa käe?
Külarahva arvamusele, kuratlikele ärakasutajatele ja maksuametile – selge see!

Jüri Toomepuu:
Putini kaotus, Eesti ja eestlaste võit
Sõdur, otsustav tegur
Ajal mil Putin Ukrainat ründas oli levinud arvamus, et vene sõjavägi on võimsuselt, USA ja Hiina järgi, maailma kolmas. Nüüd ükski asjatundja vene sõjaväge enam maailmaklassi kuuluvaks ei tunnista. Kuigi Ukraina sõjaväe isikkoosseis ja relvastus on palju väiksem, on Ukraina vabadusvõitlejad suutnud vene agressorid peatada ja on neid Ukrainast välja tõrjumas.
Kallutatud arvamust vene sõjaväe võimsusest ei tekitanud ainult vene propaganda. Kaasa aitasid lääneriikide sõjaväe juhid, sest see aitas neil maksumaksjate kukrupaelu vallandada, kaitsejõududele tõhusat relvastust hankida, isikkoosseisu paisutada ja oma tähtsust tõsta. Võrreldes NATO ja Vene sõjajõude avaldasid nad küll vene rakettide, tankide, või allveelaevade õiged arvud, aga jätsid mainimata vene relvastuse ja sõdurite kvaliteedi. Lahingus on aga need, ja eelkõige sõdurite võitlusvaim, olulised.
Soome talvesõjas ründas Punaarmee mitu korda suurema regulaarväega kui soomlastel oli võimalik mobiliseerida. Tankide arv oli venelastel umbes 20 korda suurem kui soomlastel, lennukite arv umbes kolmkümmend korda suurem. Stalin Soomet vallutada ei suutnud. Üks ebameeldiv tagajärg soomlastele oli sadade tuhandete punaarmeelaste laipade matmine.
Sinimägedes olid vähesed kaitsjad silmitsi 22 diviisi suuruse Punaarmee väega. Politrukid nagaanidega olid valmis maha laskma iga sõduri kes polnud nõus kaitsekraavide ette kuhjunud punaarmeelaste laipade virnadest üle ronima. Alles siis kui Marshall Žukov oli kaotanud 11 diviisi ja sai aru, et kaitsjate laskemoon ei lõppe, otsustas ta oma väe tagasi tõmmata ja rünnata ümber Peipsi järve.
Putini agressoritel Ukrainas on tohutu ülekaal relvade, eelkõige kaugemaa rakettide, muu raskerelvastuse ja sõdurite arvus, aga Ukraina vabadusvõitlejad on selle ülekaalu nullinud oma võitlusvaimu ja arvuliselt väiksema kuid palju kvaliteetsema läänest saadud relvastusega.
Putini mobilisatsioon, rohkem kahuriliha
Senini on Putini poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni tagajärg olnud peamiselt mobilisatsiooni-ealiste massiline põgenemine Venemaalt. Nende riikide piiridel kuhu venelased võivad ilma viisata siseneda on kümnete kilomeetrite pikkused autode järjekorrad. Lennud välismaale täitusid nii kiiresti, et piletite hinnad tõusid hüppeliselt. Aerofloti turistiklassi istekohad Moskvast Istanbuli müüdi septembris täiesti välja.
Ilmselt kardavad paljud, et Venemaa piirid võivad peagi sulguda, et langeb samasugune raudne eesriie, mis eraldas Venemaa vabast maailmast Putini iidoli Stalini ajastul. Näib ka, et need kes ei pääse, pole eriti varmad sõtta minema, et Ukrainas inimesi tappa ja veel vähem, et seal ise surra. Üle Venemaa on kinni peetud tuhandeid mobilisatsiooni vastu meelt avaldanud inimest.
Lawrence Freedman, Londoni King’s College’i sõjauuringute emeriitprofessor ja raamatu “Command: The Politics of Military Operations From Korea to Ukraine” autor, avaldas 23. septembri Foreign Affairs ajakirjas artikli pealkirjaga „Kõik tsaari mehed. Miks mobilisatsioon ei päästa Putini sõda.“
Freedman leiab: „Tema [Putini] väljakuulutatud mobilisatsioon seda ümber ei pööra ja tuumarelvade kasutamine muudaks halva olukorra katastroofiliseks. Putin on kursil, et kaotada, ja arvestades juba ohverdatud tuhandeid elusid, väärib ta seda täielikult.“
Rahvusvahelise sõjauuringute instituudi (ISW) hinnangul on Vene ajateenistuse läbinud reservistide sõjaline tase madal, kuna nende aasta pikkusele ajateenistusele ei järgne õppekogunemisi.
Koos mobilisatsiooniga lasi Putin kehtestada seadusemuudatuse, millega sõjaväeteenistusest hoidujaid karistatakse kümneaastase vangistusega.
Putini roostetanud tuumamõõk
Putinil pole muud üle jäänud kui täristada oma tuumamõõka. Ta tajub, et ta sõjaväge enam tõsiselt ei võeta. Seepärast väitis ta, et NATO moodustab tuumaohu Venemaa vastu sest Venemaa on sõjas kollektiivse Läänega, mis üritab Venemaad “nõrgestada, lõhestada ja hävitada”, ja kiitles oma tuumrelvadega. Ta tajus, et ka neid eriti tõsiselt ei võeta ja pidas seetõttu vajalikuks lisada oma ähvardusele: “Ma ei blufi!“
Blufib ikka. Või ei saa ta paremini aru oma tuumaarsenali olukorrast kui ta sai aru oma sõjaväe armetusest. Esiteks, töökorras tuumarelvi tal palju ei ole. Tuumalõhkepeadel on lühike säilivusaeg. Detonaatorid on ülitäpsed instrumendid, mis peavad suutma pommi plutooniumi südamikku tabada üheaegselt, sama jõuga kõigist suundadest. Need peavad kannatama intensiivset, radioaktiivset materjali kahjustavat kiirgust. Seetõttu tuleb tuumalõhkepäid ümber ehitada vähemalt iga viie aasta tagant ja hooldada palju sagedamini. Kahekümneaastane lõhkepea on rämps.
Putinil on arvatavasti tuumarelvade kindraleid kes on talle kinnitanud, et ta tuumaarsenal on kõige paremas korras, nagu kinnitasid teised kindralid, et vene võimas armee paari tuhande tankiga suudab vallutada Kiievi paari päevaga. Täpset tuumarelvade arvu ja olukorda ei tea Venemaal tõenäoliselt mitte keegi, Putin kindlasti mitte. Kõige paremad lääne luureandmed väidavad, et rõhuv enamus vene tuumarelvade silodest sisaldavad rämpsu ja vana rauda.
Kas Putin kukutatakse?
Putini võim pole küll sama suur kui oli Stalini võim, aga ka tema on suutnud ennast ümbritseda nendega, kes on omaks võtnud ta Stalinliku impeeriumi mõttelaadi või saavad vähemalt aru mis nendega juhtub, kui Putinil tekib kahtlus nende lojaalsuses.
Enam kui tosin vene oligarhi, kes olid Putini siseringi liikmed on hinge heitnud pärast seda kui nad Putinit ja Ukraina sõda kritiseerisid. Nende hulgas on Kaug-Ida ja Arktika Arengukorporatsiooni (KRDV) tippjuht Ivan Petšorin, kes leiti surnuna pärast seda, kui ta olevat kukkunud merel mootorpaadist. Venemaa suurim eranaftakompanii Lukoili teatas, et nende esimees Ravil Maganovt suri “raskest haigusest”, kuigi kohalik meedia teatas, et ta kukkus alla haigla aknast. Moskva lähedal Mytishchi linnas leiti maja keldrist surnuna Lukoili endine tippjuht Aleksandr Subbotin. Gazpromi korporatiivse julgeoleku vanemjuht Aleksandr Tjuljakov leiti oma kodu garaažis pooduna päev pärast Ukraina rünnakut.
Näib, et vene oligarhid, kes kontrollivad suurelt osalt vene majandust, ega ka vene rahvas, pole võimelised Putinit kukutama.
Vene poliitika analüütik Vladimir Juškin oma intervjuus ERR-ile 16. septembril avaldas arvamust, et kui Venemaal vahetub võim, siis toimub see riigipöördena ja kõige tõenäolisemalt kindralite juhtimisel.
Juškinil võib õigus olla. Tavaliselt kindralitele sõjad meeldivad. Tavapärastes sõdades ja lahingutes langeb neid aruharva ja sõjaolukorras on ülendusi ja tunnustust kerge saada. USA sõjaväe akadeemia, West Pointi, 1915. aasta lennu lõpetajad, kes teenisid Teises maailmasõjas, said rohkem kindrali tärne kui üksi teine lend. Lõpetajaid oli sel aastal 164 ja 59 nendest said kindraliteks. Kaks neist viie tärni kindraliteks. Need olid hilisem president Dwight D. Eisenhower ja Omar Bradley. Kaks said neli tärni, seitse kolm ja 24 ühe. Lahingus ükski neist ei langenud.
Vene kindralitele pole Ukraina sõda hea olnud. On teada, et 14 on surma saanud ja mitmed nii raskelt haavata, et nad on evakueeritud. Lisaks sellele on Putin 8 kindralit ametist vallandanud.
Vene kindralitel võib tõesti olla põhjust Putinist lahti saada. Vähemalt mõnedel võib olla alluvaid, kes on valmis nende käske täitma.
Stalini surma oli põhjust tahta paljudel miljonitel kelle omaksed olid surnud KGB piinakambrites või Siberi orjalaagrites. Miljonite soov jäi paraku diktaatorlikule võimule alla. Stalin suri omas voodis kõrges eas. Ta propaganda masin oli nii võimas, et isegi Eestis oli nutunaisi ja truualamlikke parteisulaseid kes valasid pisaraid kui ta suri. Kui nende leivaisa, vene kurjuse impeerium, kokku varises, sai nendest siiski üleöö tublid eesti rahvuslased, nagu nad on meile hiljem üksmeelselt kinnitanud.
Nii kindlat isiklikku kaitsesüsteemi nagu Stalin endale ehitas, pole Putin veel jõudnud rajada, aga lootus, et ta võimult kukutatakse jääb tõenäoliselt lähimas tulevikus siiski vaid lootuseks. Isegi kui ta kukutatakse, pole eriti suurt lootust, et Venemaa muutuks lähemas tulevikuks demokraatlikuks riigiks, mis ei ihu hammast oma naabrite tööviljale ja territooriumitele. Kui Putini asemele saab võimule mõni kindral, siis üritab too rahva poolehoidu võita arvatavasti samuti nagu Putin — lubadusega taastada Venemaa Stalini-aegne „hiilgus“, kelle muu kui oma naabrite arvel.
Tagajärjed Eestile
Putini kaotus Ukrainas on, kui mitte alaliseks, siis vähemalt mitmeteks aastateks alandanud rünnaku ohu üle idapiiri. Vähemal määral on see ka kärpinud sisevaenlaste ohtu. Selle, kõige suurema ohu iseseisvale ja demokraatlikule Eestile mida valitsevad eestlased, ja eestlusele, saavad siiski kõrvalda ainult sihikindlad, otsustavad meetmed, mis täidavad põhiseaduse preambula nõuet kindlustada ja arendada riiki, mis tagab eesti kultuuri ja rahva säilimise läbi aegade.

Nikolai Bulgakov
Absoluutne tõde on selline, et absoluutset tõde meie ebareaalses reaalsuses ei eksisteeri – see on vaid meie lähenemine teel iseendasse, Looja juurde.
Seetõttu ärge kunagi nõudke teiselt inimeselt midagi. Kui inimene ei vastanud teie ootustele – ta pole hea ega halb, pole see tema süü, sest need on ainult teie ootused ja prognoosid.
Sa võid palju teada, tunda ja tunnetada -ja rohkemgi, aga ainult konkreetne millegi ilming hetkel näitab sinu tegelikku seisundit, mida on oluline jälgida – see tuleb liialdamisest või puudumisest.
Tähelepanu, karma bumerangid võtavad hoogu nii suurel määral, et sul ei pruugi olla aega põhjusele jälile jõuda ja teises elus ärgata. Eriti oluline on seda õigeaegselt märgata praegu, mil kõik on kiirenenud ja saame üha kiiremini tagasisidet.
Praegu on oluline ja isegi eluline mitte kedagi arutada ega võrrelda, mitte kellegi teisega kaasa lüüa, mitte olla nutikas, mitte järele jõuda ja head teha, tuleb kiiresti ja paindlikult ümber korraldada – rääkida ja mõelda ainult midagi head või üldse mitte. Lõppude lõpuks muudab ainult oma suhtumise muutmine sama tegevuse mõju.
Oleme olnud neljandas dimensioonis juba aasta, kontrollid meie nõuetele vastavuse üle kasvavad, viiendasse sisenemiseks on käimas pastakakatsetused, mis see meiega toimub? Aga üldiselt:
– Juba praegu on ülioluline seada oma energiastruktuurid korda “läbipaistvuseks”, eemaldada moonutused, kattumised, kes tahab välja minna ja liikuda teisele tasandile, peab mõistma, et kus on sissepääs, seal on ka väljapääs, mis tähendab, et peab vastama meie esimesele “puhtale” sissepääsule, et meil oleks täielik võimalus edasi areneda.
– Karma interaktsiooni ja reageerimise kiirus on praeguse hetkega peaaegu vähenenud, seetõttu on õige suhtumine endasse ja teistesse nii oluline.
– On aeg loobuda puhtast loogikast ja mõistuse analüüsist, liikuda edasi tunnete juurde, mitte ajada neid segamini aistingute ja emotsioonidega.
– On aeg lahku minna mitte meie enda negatiivsetest programmidest välistruktuurides, mida me ise oleme enda külge tõmbanud ja enda kanda võtnud kogu eluks kolmandas dimensioonis.
– On aeg taastada oma puhas ühendus hinge, vaimu ja olemusega.
– On aeg vastata täielikult oma mehelikule või naiselikule algsele manifestatsioonile, mitte sellele, kes sa praegu oled, uskudes, et oled üks või teine.
Ja see on alles algus ja enamiku jaoks pole see teave üldse mitte midagi, kuid kahju … hakkan varsti üksikasjalikumalt dešifreerima.
Need, kes ei järgi oma tõelist puhtust kõigile tänuga kõigi elude ja vastasmõjude kogemise eest, lahkuvad üha kiiremini sellelt tasandilt erinevatel viisidel, et uuesti kogeda kolmandas dimensioonis ja mitmesugused viirused jäävad ainult “korraks”, kiirendades kõiki sündmusi. Väljas istuda pole enam võimalik, nagu varem harjumusest.
Andke ja nautige üksteise kohalolekut. Minu oma pole sinu asi ja vastupidi…
Edu kõigile teel … aga tegelikult – pole tähtis, kui kaua te “kolmandasse” klassi jääte, oluline on see, kuidas te tunde läbite.
Nikolai Bulgakov