Hõõguv taevas ütles: kuu loomine.
Alguste algus.
Laotunud puhas leht kui kinnitus Algallika voolamisest.
Lootusrikas uude-uude-uude lend.
Elujõu tõus ergava Fööniksina.
Loomingu vabaks lahvatamine
Uue Hea Ilma vaibis
Unistustest vägisema traibi
Jagamistes ja sünkroonides kasvatad
Aukartust elu ees – tänu ja õnnistust igavest…
https://www.facebook.com/watch?v=696148494435739

Kui kutsutakse, mine. Kui pakutakse, võta vastu.
Kakumäel on lahtivõtmiseks-äratoomiseks ootel 80ndate MEKi majake Raul.
Rehkendasime velledega, et selle kokkulappamine-vedu-taaspüstitamine on viietonnine sooritus.
Nagu ka tänasele omanikule Terjele tema utiliseerimine. Soovitaksime kooris see hunnitu, suurepärases korras pesa sama summa eest renoveerida – kui oleksid endised ajad. Aga uutel aegadel ei soovitata. Eriti kui ei küsita.
Uutel aegadel võetakse vastu ideed oma kaldakoja ja nõmmeonni loomiseks – vahetatakse soojad sõnad vastse tütarlapseliku kauni tuttavaga – ja saadakse teada, kuidas elab Kakumäe.
See kosmosereis toob kaasa nostalgilised mäluvood – koos öise kätesurina, südame sügelemise, liigeste jutu ja silmade kinnikuivamisega. Igal nähtusel oma sõnum – ja võimalus meenuv-sügelev lõpetatuks lahustada.
Meie põhiline sõnum haldjaliku Terjega teineteisele oli: sa oled nii kaunis!
Kingitus Südamesalu kojale on teadmine, kuidas väikesed privapesad kevadel valmis teha. Ja nii ongi 😉

Meie muinasmaal algavad hommikud kell 4, päeva alustajateks 4 lemuurlast.
Saabuvate ja lahkuvate, füüsiliste ja kehatute mini-lõvide suurte hingede tulemiste-minemiste ülesanne on kinnitada: surma ei ole olemas. Elukaare edenedes sünnime-sünnime-sünnime.
Samas kehastuses mitmetesse uude eludesse. Eludevahelisse isakoju sünnime. Igal hommikul uuesti tuleme. Lemuurlased on väekaimad sõnumitoojad ja enese-ohverdajad, kanaldavad ja lendavad koos meiega – kui taaga-paak saab meile ohtlikult täis, annavad enda meie eest – ja sünnivad taas.

Olen hetkel tranformi selles faasis, kus oskan sõnastada kõike, mis ei ole kõike seda, mis kõik olema peaks. Kui eituste-kõverpeeglite staadium läbitud, tulevad sõnastamised – juhul, kui enne järgmise korruse eitused kosmosest alla ei saja 
Keskpäikese juurde tagasi jõudmine poogib ja roogib füüsist, nii nagu sünniteede läbimine ikka. Ma ei saa aru, kas see on püstijalu magamajäämine või minestamine – igatahes võib see juhtuda nii keset stuudiot kui elektritarvete kauplust, autoroolis või loengut pidades. Imeline… Tegelikult ongi jah vot just imeline.

Next level toob ootamatud loomepalangud veidrates kohtades. Velledele söömaajaks kolme isaparti noppides kallistasin mullika-Matildaga – ja järgmisel hetkel olin Papli talu köögilaua taga kortsus arve peale projekti joonistamas. Ehitan kevadel talliga L-asetuses ponimajakese, Matilda oma dexter-vasikaga läheb hobuste vahele.
Püstkoja idee hakkab teostuma 16. oktoobri hõimupäeval – šamaan Evald toob selleks sixpäki tuuslareid juba hommikul kohale. Kaldakoda ja Nõmme koda – see sai nime ühest ainsamast Aunaste Eesti-Naise-loo lapsusest – on akende võrra algatatud. Ja mu kirjutuslaud on aina täituvaid pabereid täis – ehituslikud-managemendi-sisulise kirjatöö ideed ja skeemid pudenevad ülemiste armust – olen kui piinatud geenius, jummala eest 😀 😀 😀

Meie iga päev on seiklus ja iga olmeline sooritus otsekui sihilik story-telling.
Viimasel soojal ööl panin velledele Bella paradiisi magamiseks etenduse Mustrimuutjad hiid-sirm-dekoratsiooni – jahinduspoest pärit – ja tõstsin ta sealt edasi välivetsu varjuks. Mina, metsavaht, s…un – teate küll anekdooti 😀
Selle nipiga sain tööpäeva kell 4 algama ka velledel. Ning Rapla 2tornilise kiriku sünnipäev algas kell 10 – mitte poes, vaid Südamesalus, kus toimuvast palvusest andis delikaatselt märku hääletult ringlev pistrikupaar.
Peapiiskopi teenistusele läksime mini-Murutaride ja päikese-Pillega. Selge, et toiteta jäänud deemonid otsivad sellistel puhkudel võimalust küll agressiivselt abi pakkudes, küll otse rünnates, küll variserlikult vassides ja meelitades, lubades ja keelitades pühadusest osa saada…

Laste ratsutamise on Indi nüüd täielikult enda hoolde võtnud.
Kuni lapsed ratsutasid, õnnestus ka tondilossist üle silla lennutatud Röövlipealik Rinaldini Maarja Magdaleena hoolde anda. Õnnetu räsitud kõuts eksis peahoonesse ning… Tema hauale panime tamburiini.
Miyagi perekond tuli grüünesse laiendatud koosseisus. Laubeka ja co eriti efektiivne ja raju ladumine käis seekord prožede valgel, taustaks… retroFM, mitte ACDC, sest Villu sai oma poja Villu poja Villu vanaisaks – hiphip! 😀

Kuuloomisse seestusin nii, et ehitusjärgne kaos oli igas ruumis – absoluutselt müstiliselt sain ainsa päevaga kogu materjali staaplisse, ponimaja plekid katteks peale, maja puhtaks – ja uus lehekülg keerdus otsekui iseenesest.
Kun Fu Madre – see on minu uus eksamitöö. Sisserünnete tagasi suunamine kröömikestki oma jõudu kulutamata – ründaja nokkimine tema enese jõuga.
Seda õpetas mulle pojapoeg keskendunult-keskmes-kohal kukepoksikoti väestamisega.
Pumm. Pumm. Pumm…

Alexis Varnum:
Meil on alati olemas valik mida märgata ja mida mitte. Kõik mis meiega toimub reaalsuses on meie maailmavaade: märgata ühte ja mitte näha teist. Me elame hirmus reaalsuse ees, kuid samas see blokeerib informatsiooni, mis saab meid kaitsta hirmu eest. Tähtis on näha mõlemad pooled korraga ja teha enda jaoks õiged valikud. Mitte alluda hirmule vaid näha kõike toimuvat ja mõista mis on Sulle endale ohutu ja vajalik, aga mis vaid paistab sellisena.
Unipolaarne mõtlemine on ohtlik inimesele, ta ei usalda, kritiseerib või idealiseerib selleks , et põgeneda hirmust ja ta ei saa tervelt mõista. Inimese turvatunne sõltub inimesest endast ja tema oskusest säilitada rahu selle asemel, et reageerida hirmuga. Mõttetu on solvuda, süüdistada või kannatada kui kivi on juba pähe kukkunud parem oleks hea teha kõike selleks, et mitte olla seal kus see võib juhtuda.
Me ise loome oma ajalugu. Selleks , et sündmus toimuks keegi peab selles oma jõudu, energiat, aega, ajud, emotsioonid ja talendid panustama. Sündmused tulevad mitte ennustustest, vaid inimese tehtud valikutest, mida nad tahavad saavutada ja mida kardavad. Keegi loob oma karjääri, keegi tahab väljaelada, keegi usub ideede õigust, keegi mõtleb vaid söögist ja mugavast elust. Me kõik oleme väga erinevad, kuid elavad inimesed, sest esialgu alati reageerime emotsionaalselt ja pärast mõtleme mis on toimunud. Vahest me enda reaktsioonidele anname liiga suured tähendused ja teeme kärbsest elevandi, tühjal kohal mõtleme välja endale probleemid ja pärast kannatame sest oleme loonud, mis ei meeldi.
Ajalugu on hoiul inimeste reaktsioonides, emotsionaalsetes arvamustes ja kriitilistes hinnangutes, kuid faktid on kuski riiulil. Teadvustatus ei tule elatud läbi kogemustest vaid suhtumisest ise enda vastu. Kui Sina satud sisemise tasakaalu seisundisse, sa kohe näed oma reaalsuse piirid ja selles energia liigub sinu vajaduste, soovide ja arengu, mitte kahtluste ja hirmude suunas.
Kui ignoreerida ohud ainult sellepärast, et need on ebameeldivad, siis me valime elamist probleemides, mis õitsevad meie kulul ja me ise jääme probleemide pantvangiks, mis ei leia lahendust. Iga konflikt mis kaua venib räägib sellest, et loogika mis seda toidab pole huvitatud selles, et probleem kaoks ja me jääme toitma monstrumit , kes vajab veel ja veel ohvreid. Kui see tee alati viib tupikusse.
Pole mõtet võidelda, Sina saad muuta enda mõtted, lammutada vanad šabloonid, veendumused, arvamused ja Sa kohe mõistad mis loob draamat ja hirmutab. Esialgu muutused toimuvad meis ja pärast need saavad meie reaalsuseks.