Ja ikka distsipliin. Mõne päeva eest mõtisklesin distsipliini teemal. Sama parve sõnumitoojad laulavad täna kooris enesedistsipliinist. Praktikas tähendab see, et kui tuleb mõni rünne, äraütlemine, ülelaskmine 1) ma ei vasta kohe 2) ma ei unda juhtunud jamast 15aastasele tütrele – see tekitaks hirmu-mure-õhkkonna kodus 3) ma ei tuututa üldse kellelegi, et miski läks pekki.
Kui ei vasta, ei unda ega tuututa, seavad asjad end ise uude korda. See oleks nagu katse – noh, mis teed? Mitte midagi? Tubli – siin on sulle lahendus. Ise ei tulnudki selle peale? Siis on see kingitus!
https://www.youtube.com/watch?v=GcB4qmKz73E
Keldi palve Anubiselt:
Elava jumala kaitse olgu sinuga,
Armastava Kristuse kaitse olgu sinuga,
Púha Vaimu kaitse olgu sinuga,
igal sinu elupàeva ööl
sind aitamas ja hoidmas,
sinu elu igal pàeval ka óól.

Kersti Kracht:
Ööpäevas on 1440 minutit. 4494 : 1440 = 3,12. Igas minutis analüüsiti 3,12 testi.
See tähendab, et igas minutis ka võeti 3,12 testi.
Nüüd võtke see aeg ja vaadake Netflix’ist ära film Don’t Look Up.
Täpselt kümmesse, mis praegu maailmas toimub.
Don’t Look Up (Ära vaata üles), võiks ka praeguses olukorras olla, et “ ära ava silmi”, “ära saa teadlikuks”.

*
Netflixi DiCaprio-Streepi-etc storyt saab kodus vaadata ilma, et endale topeltpääset laseks sisse süstida. Kusjuures see film seguneb unede ja shiftiva reaaliaga nii, et ma küsin endalt igas minutis 3,12 x – kas ma sain poole aasta taguste sutsakate tõttu biorobotiks – või kusin nad kõrge kaarega välja – diil kehaga oli selline… Lisaks küsin ma, kas 3D ja 5D vahel laiutav lõks on 4D – kuivõrd aega kui dimensiooni enam ei ole – aga muiste oli just aeg neljas dimensioon – siis ilmselt on 4D vahepealne luulumaa. Olgu siis püha feissböö, linkedinnn või tiktok – igal juhul ebareaalia. Või on see luululand, kuhu inimesed end alko-narko liba-abiga kukutavad – arvates, et on lennus. Vaata inimest, kes end üha muutuvas maailmas aina samasse kohta joob – sama röma, sama saiko – allah, avita, kui igav elu! Samasamasama… Kusjuures täna on 5 mu koostööpartnerist 3,12 kas eilased või juba tänauuesti 4D-d. Kohe on uue aasta pidustused – polegi mõtet teadvele-teadlikuks-teadvusele tulla, onja…

Praegusel eksamil kangutatakse meid meisterliku järjekindlusega fookusest välja. Nii kõrges kui madalas sageduses kaasteelised lõikuvad su loomingusse – hakitud päevad sulavad nagu jääpurikad. Ootuspärased ja ootamatud pihustajad lennutavad su rajalt maha. Ka tegemata tööde ja loomata tekstide nimekiri aastalõpu töölaual pihustab – appiappiappi, oiblaa, misnüüdsaab! Osa kohustusi on tegelikud, osa on fiktsioonilise aastanumbri vahetumise tõttu ise võetud – need ju tegelikult ei põle. Ent ka siia teksti keskele tuli üks sõnum, üks kõne, üks kasside korraldatud kaos, üks… Vihur. Selline kahe ilma vaheline tivoli, sõit kõrgete ja madalate, uute ja endiste vaibide vahel ongi. Ma võin ärritumise jõkke uriseda ja metsas möirata, kui kuul kokku jookseb – ent olen vägavägaväga vaikne. Mitteminulikult kohkunud. Kuulan, kuidas kaasteeline mulle silte laksates oma visiitkaardi esitab. Kuulen, kuidas vägisi abi pakkuja võtab mind kerjusena kohelda. Näen, kuis kokkulepetest taganetakse ja vaatan, kus ja kes on need uued koostööpartnerid, kelle jaoks toksilisse raami hangunud endised koha vabaks teevad. Lahustan hirmu ja kutsun pihustunud enda killukesi tagasi kokku. Üha ja üha. Oo püha… Palun argipäeva 

Hirmunud kadedus peibutab kippuma teise inimese Teele – oma jääb käimata, teise rada käia nagunii ei saa Iseäranis need, kes päevast päeva jutlustavad, et gurude ja preestrite aeg on möödas – iseiseise! – tahavad olla need ainsad gurud-preestrid, kes enda järgimist müüvad.

Me usume, et hetkel tuntav-mõeldav on igavene. Selle hetke igavene ongi.
Möödub 5 aastat – oled vahepeal nahka pannud ja sisse söönud iga issanda sõna ses veendumuses – ja tagasi alguses. Palun väga:
Madre Kati Murutar on koos kasutajaga Aabrami Hobulausujad.
27.0 udetus3epfm7ntberl9 20e16d · 
Jagatud sihtrühmaga Avalik

Alone forever. Ütles meelelahutuseks mõeldud test mu tulevase romantilise käekäigu kohta. Ai.
Paneme rutiinid ühte kappi?
Oleme mitmete inimestega, kellega väga palju aastaid kõrvuti kulgenud, arutanud – kas ja miks võiksime ühist teed alustada.
Miks? Selleks, et jagada ja mitte üksi olla.
Kas? Minul on jagada oma rutiin – kirjutamine, loomad, materjalide kogumise retked, kirjutamine, loomad, kinos-teatriskäigud, loomad, kirjutamine. Kauastel kaasteelistel on jagada nende rutiin – täpselt sama paigas ja tihe.
Minu talu on mõnevõrra nagu klooster – tööta ja palveta.
Ma ei koli siit ühegi Kuninga juurde.
Kuna võimalike paariliste kuningriigid on reeglina linnades – nad on ennast seal kuningateks töötanud – või rännakutel, siis oleks ka nende tallu-ankurdumine arutu.
Seda enam, et kauased teekaaslased on nagu vennad.
Küpsete isiksuste rutiinide ühte kappi panemine on seega võimatupoolne.
Kuidas oleks mõne uue ja huvitavaga?
Pea iga päev pöördub mõni isane inimene – vanuses 30-70 aastat, valik missugune
Paari lausega saab selgeks, et tal kas pole oma rutiini, mida ühte kappi sobitada – või on see niisugune, et sellega kohe kindlasti oma kodakondsete seas segadust külvama ei hakka.
30aastased oletavad, et tuntud ja traksis tädi on kuival – põikame läbi ja pärast kiitleme.
40aastastel on esimene keskeakriis ja nad tahaksid oma pidetuse-töötuse kellegi kapi taha kolida.
50aastastel on parim enne pöördumatult möödas – uskumatult palju kõikvõimalikke tervisehädasid ja hämmastavalt vähe elujõudu. Nad ei saa omagi rutiiniga hakkama – toe ja väe jagamisest rääkimata.
Mõni 70aastane on teatanud, et müüb oma korteri ära ja kolib minu juurde – maal peaks ju ruumi olema. Ei kommentaari…
Iga inimene on enda jaoks üks ja ainus ja kordumatu. Iga noormees, kes end külla pakub, kujutab ette, et tema väärib seiklust ja mina… Ma ei teagi, mida nad ette kujutavad. Küpsemas eas härrad loodavad uut algust rahulikus maakeskkonnas. Mis näitab, et nad ei tea midagi mu etendustest, tseremooniatest, raamatukirjutamise rallidest ega talueluga kaasnevatest suurtöödest. Kodutöö tegemata.
Kui mõni igapäevastest lähenejatest küsib, millega oma päevi sisustan, saadan talle www.aabramihobulausujad.ee – ja soovitan Soone talu päevaraamatut lugeda.
Üldiselt aga on kõik need kirjavahetused – jäävad minu poolt ülilühikeseks – totaalne ajaraiskamine. Inspireerivaid mõtteid sealt ei tule. Helistada nad reeglina ei julge. Ja kui konkreetseks minna – jah, palun, homme on heinavedu, ole kell kümme kohal – jäävad kadunuks.
Puhata ja mängida tahetakse maavanaema juures. Hurmavat kohustusteta seiklust küpse neiuga soovitakse – arvatavasti kiitlemiseks. Turva- või hooldekodu otsitakse.
Päris kindlasti ei hakka country-granny sellistel asjaoludel oma laste ega hobuste – isegi mitte laudarottide – harmooniat ja rahu kõigutama.
Jah, romantikat ja erootikat ja mida iganes on vaja. Väga.
Kord paari kuu tagant käin tütarde või sõbrataridega tantsimas – ja tantsin enamasti üksi või nendega. Et mitte segadust külvata ega järgmisel päeval aegaraiskavaid kirju saada mis-teed-seal-stiilis.
Jah, alone forever tundub…
tõenäoline. Ehkki tahaks kohe jonnida, kui midagi nii lõplikku lajatatakse