Oleme KOHAL. Otsime päralejõudnuna Omasid. Mõned senised omakned osutuvad teise hoone teisele korrusele transforminuks. Armastus olgu nendega. Nende valgus nende aknas on ikka VALGUS. Sama hoone erinevatel korrustel on velled ja kallid – ja kõik on parimal võimalikul moel.
Tänaseks talli-siselaudise ja tuulekodade laudise lajatamiseks Papli talus 3 kukke koksates – sorry, härrased… – adusin, et enam isegi ei sõnasta, kui tänulik ma Jaagule-Liile-Kairele olen. Mitte et lapsendatus oleks enesestmõistetavaks muutunud – minus helendab pidev Jaagu-tänamise voog – ainumõeldav alalisvool.
Seda võimendavad vastuolulised signaalid mustast august – on peegli, luubi, teleskoobi ajad.
Et teada saada, mis asi Valgus ei ole, lööb pimedus seinale kinnitatud palvetekstile küüned taha.
Kui tsiteerid, mis tekst oli – I love You, please forgive me… – römiseb must auk armulikult: okäi-ai-forgivv-juu…
Rahu.

Inimesele on antud kõnevõime selleks, et ta seda kasutaks. Jumala antud anne on ülesanne.
Mitu aastat on mulle väga armas veterinaar-matroon olnud minuga arusaamatul kombel pire.
Äsja temalt viljaveskis naeratuse välja meelitanud, sain liiga-mitme-aastase viivisega teada, et olin tahtmatult riivanud tema – samuti loomaarstist – tütart. Teemaks metsloomade marutaudi tõrje. Ja minu asetsemine kahe tule vahel. Millest ma mitte midagi ei teadnud.
Ekstra-bonusena sain sellest teadasaamisest ka inspiratsi Loomad-lausujad-raamatu peatüki loomiseks. Vaktsiinid. Aga ka pügajad ja parkalid.
Hoponopono!!!!!!!

Tänan teadasaamise eest, et ma pole enam ÜLDSE ajakirjanik.
Esiteks ei saanud ma comedyestonia-poistelt pressipääset, vaid maksin AriMattiMustoneni etenduse nägemise eest 😀
Teiseks ei tormanud ma elamust hommikuks kirja purskama ega pressi paiskama, vaid muigasin-meelisklesin-maitsesin järelmaitset 11 päeva.
Kolmandaks andsin etenduse eel elu esimese kiirtesti elu esimese rõõmuga negatiivse tulemuse üle 😀 😀 😀

Neljandaks pole kuitahes hästi kitkutud ja hautatud kukk iialgi flamingo – nii, nagu salamisi puu otsa roninud isetekkeline kõrvits pole päike ega kuu – ta on lihtsalt naljakas.

Psühholoog Anne Uibo loeng toimetulekust oma emotsioonidega on oluliselt teatrim ja kunstim kui nii mõnigi ständupitus. Ta tõi enne järgmist lockdowni kodudest välja koos-peegeldava tutvuskonna, kes avastas rõõmsa üllatusega, kui sarnased me oleme.
Koera- ja ristsõna inimene Anne ise viis minu nostalgia-lainetele. Ta meenutab Karin Hangot. Järgmise põlvkonna psühholoogina on meie-aja Põldvere-Krips juba tema iidolid ja õpetajad.
Ta tõi tolmu alt välja ajad, mil sõnadel Ego ja Emotsioon oli minu tänase spiritiripere kaemusele täpselt vastupidine tähendus.
Ta kinnitas kogu oma särava isiksusega, kui hea on paljude hoonete erinevate korruste olemasolu.
Oluline on üksteisel külas käia. Siis mõistame, miks me ei mõista. Mis on pikk samm teadasaamise poole, misasi miski ei ole – ja sealt edasi tuvastame, mis miski on.
Anne Uibo sõnul tekivad tunded kuklas – limbilises reptiil-ajus. Viha on nagu purjus ahv Ladina-Ameerika suurlinna liikluses rallimas. Ei muud abi sellise üle-pea-kokku-löömise ees kui HINGA!
Kui sinu praegune emotsioon on rahu ja lootusrikkus – milleks me sündinud olemegi – ei ole sina õige eestlane. Kuidas läheb? Hästi… norm… pigem halvasti. Baastunnete valikust – rõõm, kurbus, hirm, viha, üllatus, vastikus – on kõik variandid MINU.
Naistel on juba ürgajast kergem kodus tuld ja lapsi hoides korraga mitu keskust käigus hoida.
Mees on pidanud ürgveist küttides olema fokuseeritum.
Nimetama pole me pahatihti oma tunnete-vikerkaart tänini õppinud. Lisaks ei märka me ruumis siniseid esemeid loendades kollaseid asju. Me ei pea pidevalt muretsedes lõvile keskenduma – saame alati, mida tahame – ega ennast ise üles keerama. Mitte viha ei ole halb – meie käitumine vihasena on.
Nii, nagu meil on õigus oma tunnetele, on meil kohustus lastele õpetada, mis need on.
Mõistagi on ka negatiivne sõnum õpetlik – siputav issi, laamendav emme – imeline! Kui me ise ei õpi andma mina-teateid – mida MINA tunnen ja vajan – jäävad ka meie lapsed soovimatuid peremustreid kordama.
Õpetame märkamatult lapsi kartma kõrgust-pimedust-ämblikke, sest meie vanemad õpetasid oma eeskujuga meid ja nende vanemad neid.
Psühholoogilise kohaloleku selgitamisel kasutab Anne Niibergi-Põldvere materjale, kujundlikustamisel armastab tsiteerida Inga Raitarit: polevik ja kolevik siin-ja-praegu asemel.
Tal enesel on mustrikordamise vältimiseks – jälle, alati, iga kord… – karistussentide purk majas.
Ja väestavad ankrud kehas – hirmud peopessa kirjutatud, talismanid näppimiseks randmete ümber, mehe kallistus vasakul käevarrel ja tormise mere lähedus paremas õlas.
Anne õpetab ennast paradiisi mediteerima ja tänulikkuse päevikut pidama.
Iga meetod on hea, mis aitab mina-piire tunnetada ja siltidest-rollidest vabaneda.
Siis oskame ka spirituaalse kun fu tehnikas vastanduja enese ründe talle tagasi saata, ise jõudu kaotamata.
Mida just eestimaailm praegu pideva lekke-joana teeb – iga piuksu peale mega-solv, teate küll.
Solvudes vampiirame ennast – selle asemel tunnustagem. Joonistagem-kujustagem üha oma suurt pilti, et ennast sellega motiveerida. Ja ei mingit kiiss-kiiss-kiiss-kõtttt!-taktikat – tubli-tubli, AGA…
Negatiivse tagasiside peale on lõpeks tugevaimalgi mast maas.
Motiveerimatus toob kaasa uutlaadi suitsiidid – heaolu-enesetapud – lisaks pandeemilise kokkusurutuse ja samas eraldatuse tagajärjed.
Kui olime endale enesehinnangu-punktid andnud ja analüüsinud, mis vahe on altruismil-empaatial-egotsentrismil-egoismil – jõudsime koosmeelele, et armastus on jagades kasvav tunne.
Tänasesse Rita Rätsepa loengusse saatis hurmav Uibo meid tema soovitusega a la Scarlett O’Hara: kuitahes kohutav on mõni minu mõte – ma panen ta praegu riiulisse, sest ta on minu mõte – ja tegelen temaga, kui olen piisavalt hinganud, et temaga mängeldes hakkama saada.

Kuna üks verevelledest sai vanaisaks ja teine viiruse, on Loojale esitatud kobe kriss-kross – järgmiseks laupäevaks tallivooder-tuulekojad-püstkojalatid parimal võimalikul moel ikkagi olema. Ja kõik hakkas just praegu tulema. Mu uus auto ka. Tänan ja õnnistan.

Tähistame Südamesalu stuudio MINA OLEN konteiner-tall-ateljee avamist
hõimupäeval 16.10.21 kell 16

Teenimises on Madre ja Evald Kotkasulg

1. Esitleme erilistel aegadel igas eas inimestele värskes õhus, looduses, koos loom- ja taimrahvastega loomise (keha)kultuurseid võimalusi musitseerimisest ja maalimisest jõusaali kasutamise ja hobustega ühes hingamise ja tantsimiseni.
2. Tutvustame oma ilukirjanduslike nõuanderaamatute ja filmide loomist – koos Sinuga!
3. Hõimupäeva talgute korras kanname ja veeretame ussikuningriigi labürindi juurest põllukivid tiigi ümber väekaks kivipärjaks.
4. Hingame ja vaikime Camino Estonia palverännu tee süda-katedraalis Südamesalus.
5. Ümbritseme siinse muinasmaa 21 trummiga – kellel on, võtab kaasa.
6. Õhtusöömaaja lauale palume igaühel oma piknikukorviga endale meelepärane toidupoolis tuua. Vihma puhuks on varjualune olemas.
7. Kingitus tulgu ümbrikus või kontole Kati Saara Borodina EE272200001103755044 – vajame tagasivooluga Pegu-jooturit, valvekaamerat ning edasisteks arendusteks materjale ja vahendeid.

Südaööl algab KOV valimispäev, kuhu saab soovi korral otse meie stuudiost sujuda – meil on olemas 7 telki ja hulk magamiskotte.

Kati S.B. ja Maria Indira Murutar
5107709
Pargime sissesõidutee ääres endises koplis. Jälgi torbikuid!