Hetk-, mitte päev-haaval hingame ja loome. Hetkedest moodustub esmaspäev.
Siin ja praegu kujundame üksteise tulevikku. Õpilane on õpetaja Õpetaja.
Tegin koos kasside ja hobustega eesti keele tundi andes õpilasele kingituse –
kirja tema kallitele: MA OLEN SINUGA ÕNNELIK 100 AASTAT.
MA ARMASTAN SIND.
OLED KALLIM KUI MILJON EUROT.
Niimoodi sai minust õpilane, kes õppis õpetades emakeeles armastust avaldama.
Mina ise sain kingituse, mida jagan oma kallitele. Just!

Oma enese loodud hetke vaikelu ja viivu ilu on puutumatu pisiasjast, mida sehkendab keele-kooli-tunni kõrval-aknas Atlantise mees – peavalu-meediast rääkimata.

Andromeda mees laseb inimkonnale rahuliku visadusega üha ja veel ette näidata ja sööta ideed väikestest-offgrid-vähenõudlikest majakestest. Mis on ka minu Valge varjupaiga filmi telg.
Samal ajal, kui mustad maagid mökitavad oktoobriks lakanud elektrivõrgust ja kõigi tööjõuliste minemaminekust, loome meie siin kuldajastu kodusid.

Ingrid Stahl tuletab meelde Konfuziust:
Kui sa midagi tead ja oskad seda endale hoida,
ning kui sa midagi ei tea ja seda tunnistad –
see on tõeline tarkus.
Kong Fuzi

Selene Kristi juhib tähelepanu eileõhtusele VÄGA tohutule valguspurskele Päikesel:
Schumanni värskendus
Pärast eile ja eile õhtul saadud tohutut Valguspurset on see jälle hüppeline
Joo palju vett, see aitab suunata sissetulevaid energiaid

Katkend raamatust 12 inglit:
„Teele asudes otsustas Naine, et liidetavate järjekorrast summa ei olene.
Naastes avastas ta toibudes, et olulisim täht sel rännakul oli L.
Lõhnad. Liidetavad. Liiv. Laut. Lammutus. Lapsepõlvekodu. Liivakell.
Kalmistul – Liiva-Annuse kuningriigis, sai ju öeldud, et L-id ruulivad! – puhastas Naine isa haua lehtedest. Ja ütles issile endalegi ootamatult: „Ma ei tunne enam lõhnu. Issi, ma olin koroonas. Ei, mitte pulkade ja nublakatega lauamängus, viiruses.
Et mitte töökohta kaotada, varjasin seda usinasti ülemuse eest.
Jäin lihtsalt vaikselt koju külili. See oli kooliaegsele haige olla tahtmisele nii vastupidine. Lükkasin kojujäämist edasi, et oma tükitöö tasu teenida. Kui voodisse jäin, siis täiega.
Lõhnu ei tunne ma täna ka. Süüa teen, ennast lõhnastan ja inimestega lävin… käsikaudu… või kuidas seda väljendadagi…“
Naine põlvitas kalmuliival ja joonistas kätega hauale mustreid. Kauneid ornamente. Sümmeetrilisi õhulisi kujundeid, mis voolasid tema sõrmist iseenesest.
„Lapsekene, kõik asjad on palju lihtsamad – ära mõtle oma elu keeruliseks.“
Naine võpatas. Isa. Ja ta puhkes lapsukesena nutma.
„Leia liivakell.
Lopsakas – veerandtunnine. Nende viieteistkümne minuti jooksul lase mõistus koos liivaga tühjaks voolata. Kõik keeruline niriseb minema. Lihtne jääb alles. See ongi tähtis.“

„Isa soovituse järgi sünnikodu poole sõites mõtiskles Naine: mind peetakse keskmisest sensitiivsemaks… võiksin tuhandete teenusepakkujatega võidu nõiaturul trügida… sellest, et ma kuulsin kalmistul täiesti selgelt ja häälega isa kõnelemas, ei räägi ma tegelikult kellelegi.
Ei olnud sünnis kellelegi jutustada ka teravast lammutamise tungist, mida ta oma sünnikodus ringi kõndides tundis.
Tare, kus Naine sündis, seisis tühjana.
Kõik tarbeesemed, mööblitükid ja isegi kardinad nii, nagu nad jäid, kui nad perega tänu isa uuele ametile saadud tallu kolides jätsid.
Kõik lagunenud, kärbseid ja ämblikuvõrke täis.
Ühel pool nukraid varemeid – nimetagem asju õigete nimedega, eks!? – seisis armas väike majakene. Uhiuus. Päikesepaneelide ja lapsevankriga.
Teiselpool kaks pirakat merekonteinerit, korstnad katustest väljas. Ju vist külalistemajad.
Pisut ehmunult majakesest väljunud noorperenaisega koos sauna jalutades – ka siin oli kõik nii, nagu Naine mäletas – küsis ta, miks noor ja tugev pere ometi toda hirmuäratavat rehielamut maha ei lammuta.
Noorperenaine vaikis. Mõtiskles. Aga äkki kunagi saame nii jõukaks, et ehitame selle oma lastele tagasi üles… Näe, esimene laps on juba sündinud. Aega rikkaks saada ja ajulugu üles ehitada veel küll…
„Kullakene, nii on põlvkondade kaupa eestlasi ülearu suuri majapidamisi rajanud ja orjanud. Mitte kunagi ei tule mitte ükski täiskasvanud laps sinu muinasjuttu edasi jutustama. Igaühel on oma lugu,“ pahvatas Naine.
Emmekene-noorekene vaatas vankrisse… Aga…
„Iseendale ehitad. Oma enese hingerahu ja silmailu heaks teed platsi puhtaks!“
Neiuke-kahvatuke tunnistas, et on seda ammu tahtnud teha. Mees on tares kunagi elanud hingede pahakspanu kartnud.
„Võta mu soovitust käsuna,“ soovitas Naine.
Ta kirjutas paberilehele „LAMMUTADA!“ ja kinnitas selle ühe hinge küljes ripakil ukse külge.
„Jõudu ja puhastust teie ilusale perele!“ lehvitas ta autosse istudes.“
12 inglit

„Jõudu ja puhastust teie ilusale perele!“ lehvitas ta autosse istudes.
Kasvukodu-metsavahikoha praegune pererahvas oli nende kunagise kodu piltpostkaardiks pununud. Igas nurgas ja klumbis, põõsapundis ja järvekalda-veeres mõni aiapäkapikk-kurekuju-seenekesed. Ninnunännu kitš, mida paigutades ja hooldades usub pererahvas, et jääb alatiseks siia.
Naisele tuli pedantselt niidetud õuemuru pidi vastu suur nelja-põlvkonnaline pere. Vanaema, tema poeg oma naisega, nende lapsed – ja lõpuks vanaisa, kes oma vintisolekut enda arvates osavasti varjas.
Jalutati ja vaadeldi iga issanda aiapäkapikku, kellele järjekordne perekond kogu elu oli pühendanud.
Naine ei pidanud õnne tänama, et ta lõhnu ei tunne – laudas oli külalistemaja.
Mitte ainsatki virtsalebra ega kanapasa paraadi, millega tema lapsepõlv oli raamistatud. Puhtus ja kord, püüdlused ja imeilu ja… müügis.
„Kas teie ise ei tahaks oma lapsepõlvekodu tagasi osta?“ küsis vanaema lootusrikkalt.
„Minu otsus suurlinna kolida ja korterielu alustada on väga teadlik, kullakene,“ naeratas Naine soojalt ent kindlalt. „Siin sain kogu eluks ette lehmade kannul ära joostud. Koos kaasaga üles ehitatud talus oli au kakskümmend aastat taevale tagumikku näidata – aina rohides ja kasides, teate küll. Möödas. Oli ära. Lõpetatud,“
lehvitas Naine lahkudes.
Alatiseks. Tehtud. Rahu.
Ahjaa, liivakell – viieteistkümne minutiline… Leiame. L-iga.
Koju sõitis täiesti taltunud, keskmes, õnnelik – lausa uus inimene.“

Aleksis Varnum:
Armsad sõbrad! Täna juba alates hommikust on hea põletada küünlaid ja mõelda, et lased lahti kogu negatiivi, toimub transformatsioon energeetilisel ja füüsilisel tasanditel. Kui viitsid ja oled vaba võid panna kirja kõik millest tahaksid vabaneda. Hommik võib tunduda passiivsena, kuid parem mitte olla laisk ja aeglane, tuleb tegutseda. Suuna oma energia loomisele.
Päeval umbes lõuna ajal seisund võib muutuda võivad aktiviseeruda vanad hirmud, tekkida ärritus, armukadedus, tigedus. Uusi asju parem mitte algatada, oota pisut. Ära näita enda tundeid, teised võivad Sind mitte mõista. On võimalikud ootamatud sündmused. Kui rinnas on raske tunne võimalik, et oled jäänud lõksu ja otsid väljapääsu või pead valiku tegema. Pööra endale tähelepanu. Võib olla räägid seda, mida tegelikult ise ei soovi. Riietes on head tänaseks kollased ja rohelised toonid ja lisaks aitab apelsini õli.
Söömiseks on head kala ja lisaks naturaalsed mahlad. Hoia ennast külmetuse eest. Riski all on kurk ja kõrvad. Suhted on täna aeglased, kui tahad midagi saavutada oma partnerilt tuleb olla kannatlik ja hell. Rahvaenne soovitab mitte valetada ja mitte kuulata tagaseljajutte.

Stella Shakti:
Päeva põhiteema on Avanemine.
Suure tõenäosusega saad palju selgemalt aru oma hingemissioonist. Sellest aitab aru saada sinu enda avatus uuele vaatenurgale või senise vaatenurga veelgi sügavamale mõistmisele. Avaned uuele missioonile. Midagi ei ole valesti, elu lihtsalt suunab sind uuele tasandile, uude väekogemusse. See võib olla ebamugav, kuid kui oled arengufaasis hing, on muutus paratamatu.
Päeva märksõnad:
Alustamine – numeroloogiliselt on 10.01 alguste päev. Hea on midagi alustada.
Vaba tahe – sinu otsus, kuidas elad.
Õitsenguenergia kutsub uuele tasemele.
Vastuseis – kui tunned vastuseisu, siis ei ole Algallika tahe sulle seda kogemust pakkuda.
Tervenemine – hea päev, et teha teraapiaid, puhastuda, teha detoxi, teha taotlusi uueks elamise viisiks.
Tee taotlusi, et su vibratsioonitase tõuseks, praktikaid, mis aitavad enda varjuküljed vastu võtta.
Enesega töö, enda korrastamine
Soovitus: Kui tunned, et mõistus ja süda ei tee hästi koostööd, aitab avanemisele kaasa see, et annad vastuseisud vabaks. Nt kirjuta need teemad endale üles; kõrvale kirjuta, missuguseid tundeid sa tegelikult tahad tunda, mida kogeda.