Sünkroonsus, süsteem ja sünergia
Seesinane sõnaseadmine siin on sündinud vestlusest gümnasistiga, kes kirjeldas emakeele klassis pisut pikemalt peatudes ennast, õpetajannat ja meid kõiki: me ei saa päriselt keskenduda ega luua, kui kasvõi teises toas on vaip kortsus ja kuuris tööriistad valesti. See on meie argise süvahoovuse sürrealism – korrastatus peab olema nii sotsiaalne, sisekaemuslik kui humanitaarne.
Sügava sünkroonsuse, sünge süsteemsuse, sütitava sünergia ja südamliku sürrealismi südikas sügis tähendab seda, et kellaajad jm numbrikombinatsioonid ilmutavad maagiat, telefoneerib see, kellele just mõtled ning autoraadio saadab laulude kaudu sõnumeid.
C. G. Jungi teooria 1952. aastast kinnitab, et unenäod, alateadvus ja kokkusattumuste prohvetlikkus on kooskõlas sooviga, et asjad peavad olema oma kohtadel – kui miskigi on paigast ära, järgneb korrastavate tegevuskavade joonistamine öösiti.
Nii inimese kui ka tema loomingu struktuurist ja terviklikkusest on kilomeetritekaupa tarkust reastanud prof Juri Lotman, kelle leivanumber semiootika vaatleb keele ja tekstide modelleerimist. Seejuures meenutab samade sündmuste sõnastamine ikka ja jälle lugu sellest, kuidas viis pimedat elevanti kobades teda täiesti erinevalt kujustasid ja kujutlesid.
Sünergia e inimeste mõttevoolu paralleelmaailmade põimimine on paljude – isegi enamuse nüüdisaja sõnameistrite raamatute keskne meetod: sündmuste ja arutluste sekka sopsavad erinevad külgnevad autorid ja allikad katkete ja tsitaatidena, mis toetavad tegelaste dünaamikat ning tulemuseks on jõuline kvantpunutis.
Maestro Rein Veidemanni refereerides: sünergia ja empaatia ongi põhilised inimhinge vaimsed suunajad. Selles kooskõlas on Salvador Dali ja Jean Cocteau näidanud elegantset kunstiliikide põimumist oma maalide, graafika, luule ja näidendite kanonaadide ja kaskaadidena.
Kirjandusteaduslikud allikad, mis tõstavad eestikeelsete sürrealistidena esile Ilmar Laabani, Andres ja Kristiina Ehini, kirjeldavad: „Sürrealismi kirjeldamiseks kirjanduses tasub seda vaadata kui mässu loogika vastu ja sukeldumist inimmeele sügavamatesse kihtidesse. Kirjanduslik sürrealism püüab vabastada alateadvuse, unenäod ja fantaasia mõistuse ning ühiskondlike normide kontrolli alt.
Siin on peamised punktid ja märksõnad, mille abil sürrealismi kirjanduses ilmekalt edasi anda:
• Automaatkirjutamine (écriture automatique): kirjanik paneb paberile kõik mõtted täpselt nii, nagu need pähe tulevad, ilma teksti teadlikult viimistlemata, redigeerimata või loogilist struktuuri otsimata.
• Unenäolisus ja hallutsinatsioonid: reaalsus seguneb fantaasiaga. Tegevuspaigad ja sündmused muutuvad ootamatult, reeglid ajale ja ruumile ei kehti – nagu päris unenäos.
• Vabad assotsiatsioonid: sõnad ja kujundid seotakse kokku mitte loogika, vaid nendevaheliste ootamatute, sageli absurdsete seoste kaudu.
• Kõrvutamise šokiefekt: täiesti sobimatute asjade või mõistete panemine ühte lausesse (näiteks kuulus sürrealistlik väljend: „Ilus nagu vihmavarju ja õmblusmasina juhuslik kohtumine lahkamislaual”).
• Absurdne ja absurdilähedane: tekst esitab väljakutse ratsionaalsele mõtlemisele, tekitades lugejas sageli kummastust või segadust.
• Kujundirikas ja meeleline: keel on äärmiselt poeetiline, täis elavaid, sageli šokeerivaid või groteskseid metafoore.
• Piiride kaotamine: sisemaailm (tunded, hirmud) ja välismaailm sulanduvad üheks. Asjad võivad muutuda elavaks ja inimesed kaotada oma kindla vormi.
See on kirjandus, mis tõlgib alateadvuse ja unenäod puhtaks keeleks, eirates teadlikult loogikat, et paljastada inimese varjatud ja moonutamata tõde.” (Gemini)
Mida annab meile igapäevastes vestlustes teoreetiline teadmine, et see on sünkroosusest kantud süsteemse sünergia tulemus? Mitte midagi peale katkestuste kaootilise kakofoonia, mis sarnaneb püüdlusega iga lauset moodustades jälgida, et alus-öeldis-sihitis-määrus oleksid paigas. Teadkem ja nautigem kõnevõimelise imetaja ning kõigesööja võimalusi olla siin ja praegu õnnelik.