Suur Peeter ja väike Peeter, tühjakssöödud kott peas mõlemal
Kati Murutar, õnneliku lõpuga muinasjuttudesse uskuja

Rikkis riik tegeleb päris-probleemide lahendamise asemel põrguliku pseudo tekitamise ja liba-lahendamisega. Katkised inimesed kukuvad kokkuhoidmise asemel kiusu-kaklemise-kadeduse lõksu. Kuni eestilise-eetilise kriisi põhi on käes.
Kasvõi salaja, aga kindlasti meeldivad ka sulle muinasjutud „Inetust pardipojast“ „Pahatarini“ ja „Gulliveri reisidest“ „Matrixini“. Nii muinasjutud kui „Avatari“-taseme fantastika räägivad asjadest nii, nagu need tegelikult on. Tammsaare moodi väljendudes: see on siin ilmas ikka nii seatud, et paha saab paraja palga, tõde tõuseb ja vale vaob.
Kogudes eestlaste pärimusi ja muistendeid, millest moodustus meie rahvuseepos „Kalevipoeg“, oli dr Kreutzwaldil ja dr Faehlmannil õnne: orjaaja eel oli inimeste, jumalate ja haldjate vahekord selge. Koos pärisorjusega, mis kestab variatsioonidega tänini, hakks rahvusliku alaväärsuse nartsissistlik üleväärsus trikitama. Nii, nagu traumeeritud inimene, nõnda ka rahvuskehand: mitte keegi ei ole nõus olema ori. Näilise võimu saavutamiseks minnakse poliitikasse ja brüsselitesse, orjatausta katmiseks muundutakse bürokraatideks või jäädakse lihtsalt kadedalt kiuslikeks kitujateks. Tegude asemel tegijate lammutamine on Siberisse küüditamise ajastki tuttav tehnika.

Suur ja väike – pärisorjad mõlemad
Muinasjutu „Suur Peeter ja väike Peeter“ on jäädvustanud Juhan Kunder – mitte segi ajada Jakob Kunderiga, kes punaväelasena Lätis raudteejaama vallutades džotile viskus. Pärnu 4. keskkooli – Ülejõe Gümnaasiumi – vilistlasena lasksin selle legendi paratamatult teadvusse istutada, kuna meie kooli pioneeriorganisatsioon oli temanimeline.
Pärisorjad-Peetrid tegid mõisnikule metsa, lõuna ajal söödi kõigepealt suure Pee jõupoliitika tahtel tühjaks väikese nimekaimu leivakott, seejärel sõi igaüks oma. Läbi müstika sündis ime ja õiglus võitis.
Kusjuures tähelepanuväärne on sõnade järjekorra tähtsus nimes: kui Suur Peeter oli mürakas tropp, siis 205-sentimeetriline tsaar Peeter Suur küll vallutas ja küüditas, lammutas ja omastas, aga üle aegade kajama jäi kasvõi sohu akna Euroopasse rajaja ning Kadrioru lossi ehitajana. Põhjasõja ajal pahatehtu sai türklastelt karma-saabliga ning tervikmälestus temast on võimas.
Kes ehitada ei oska ja Elada ei jaksa – see kadestab ja koputab. Kui seeläbi lausa hävitada ei õnnestu, siis vähemasti kahjustab nii palju kui võimalik. Suur ja väike Peeter kahtlustavad ja kiruvad koos illuminaate: planeeti omavad Rothchildid elavad kindlasti Antarktika keelatud maal – või planeedi sees katakombides… Meie suur-Petside punt käitub tilluminaatidena, imeb eliidiga sarnanemise nimel väike-Petja märsi tühjaks – tegelikult on mõlemad eliidile alluvad orjad.

Muinasmaa surnuks-maksustamine
Suured on endale röövinud karistamatuse ning ühisosa väikesega ainult pidurdamatu puukimine ongi. Rullub väikeste Peetrite ohverdamise aeg suurte Peetrite näiliseks õitsenguks ja illusiooni pikendamiseks.
Mõne aja eest sai selgeks e-valimiste võltsing ning sellest tulenevalt praeguse parlamendi ja valituse illegaalsus – mis sellest sai? Tähelepanu on vaja põhiprobleemilt kõrvale juhtida. Näe, Maarjamaal rassivad veel viimsed idealistlikud missionäärid – peavad veri ninast väljas nt oma rantšot, mida on aastakümneid loonud. Küündimatud üleaedsed küünistavad küüniliselt – kaebavad, kuhu vaja, et entusiasti mõni hoone või aed, kraanikauss või esmaabikapp on valesti. Mispeale lendavad laivi oma olemasolu õigustavad ametnikud, infiltreeruvad ennast tutvustamata ning filmivad koduloomaaia liigagi paksud kitsed droonidega kõhnaks. Lastele looduslaagrite korraldajad teevad ogaratele euronõuetele vastamiseks arutut lisatööd, kuni enam ei jaksa.
Nii riigikogulaste autode kompensatsioon kui rahvale näkku sülitamine maksutõusu päevil kui ka Taagepera lossi pidu katku ajal on võõrandumise käärid lausa spagaati viinud. Leidlikult. Kuidas valvas Kaval-Ants Vana-Pagana käsul aidaust? Võttis ukse eest, varastas aida tühjaks ning magas ust kui niisugust valvates selle peal. JOKK.
Juriidiliselt on kõik korras vana hea teenelise arstliku perenõuandla parkla tasuliseks muutmisel – surnuks maksustamine ongi dr Rammuli väljend. Pikalt hoogu võtnud hädasolijad lähevad visiidile ja saavad preemiaks vapruse eest mehise arve või trahvi.
Ümber Raplamaa kantakse jõgede kallastele munamägede kaupa pinnast feil-baltika laristuks, hiied langevad ja rabad on reostatud – samal ajal peavad ametnikud näitama, et töö käib. Ja lasevad lammutada nt euroalustest ehitatud mängumaja, et saastatud jõe meetrikõrguseid vahutorte taeva pärast mingite maali- ega voolilaagritega ei eksitataks.
Ennast x-võimuks ehk 21. sajandi mõisnikuks krooninud meedia tegutseb tummise genotsiidi järelmaiguga ühiskonnas nagu juhmakas tapariist. Kratt kujutleb ennast kõigeväeliseks – saamata oma ebaeetilises pool-harituses aru, et on vaid tühjaks söödud kott Peetrikese unenäost. See kott tõmmatakse pähe vastavalt vajadusele mõlemale pärisorjale: kõik müügiks.
Meil on helgelt lapsemeelne artistidepaar, kes lubab oma koju iga hulkuva kassi, ka metafoorses mõttes. Enne, kui nad oma armastavast kodust varju palunud kiisu ära jõudsid steriliseerida, õnnestus triibikul tited saada. Mispeale suure Peetri tühi kott meediast laskis muusikutele nagu väikestele Peetritele kaela loomakaitsjad, kes süüdistasid heategijaid nii, et õrnahingeline laulik kurvastas ennast haiglasse. Tagurpidi tühi kott näebki asju pöördes – heateost saab kujuteldav kuritegu varjupaikade vastu või moodi, kuidaspidi issand tõde just parasjagu paista laseb.
Ja kui kullaketraja püüab oma rahvast loovalt harida, tõsta, informeerida, teevad kollased kosilased temast mängeldes vaeslapse, käsikivi või -kiri kaelas. Kes lubas maatriksist ja viirustest rääkida – mis siis, et Kennedy, Lakhiani ja David Icke’i tekstid – raami, puuri, tiivad mutta tagasi!

Sigade revolutsioon tehnopargis
Vaatame juba mõnda aega, kuidas laristut rajades põlismetsad kaovad ning teame, et fosforiidi ladestu kulgeb Ida-Virust Sõrve säärde. Lootsime kujuneda üleriigiliseks rahvuspargiks, aga tehnopargiks kisub hoopis – sulguvate külakeskuste taktis linnadesse pakitud rahvas justkui-oma-maal toimuva ees abitu.
Tühi toob tüli majja – pered lagunevad ja naabrid kaklevad. Tegeliku psühhofüüsilise terrori ees on kõige kaitsetumad naised-lapsed – ja loomad – keda rapitakse nagu „loomulikku kadu“ nii sõdades kui äri jalus. Seni oleme ettevaatlikult televiisorist vaadanud, kui mõni vapper üksiküritaja Toompeale läheb ja häält tõstab, et kuningas on ammu alasti.
Oleme siin maksupiitsa ja sõjahirmu all kükitanud, nagu ahjualused – igatsev pilk kaugetel hispaania-šveitsi-liehtensteini kuningriikidel – saaks tütre kasvõi emiraatidessegi mehele pandud…
Uskudes muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse tahan loota, et kümnete tuhandete sigade venna ihu ohverdamine nagu satanistlik korduv riitus enne äsjast sigade revolutsiooni on orjarahva ühendanud ning tegelikkuseks on saanud laulusõnad: „Uhti-uhti uhkesti viisk läks Tartust Viljandi… Põnnadi-põnnadi hüppas põis, naeris, mis ta naerda võis, tõmbas ennast õhku täis ja karplauhti lõhki käis.“
Ehk on meie kuldvõtmeke peidus kenas sünkroonsuses, et (sea)pekki keeratud riigis hakkasid vassimised ja prassimised riburada ilmsiks tulema just nüüd, kui algab paaniline pürgimine pumba juurde. Suured Peetrid ei oska ju mitte midagi peale väikese Peetri koti tühjaks söömise.
Ma nii tahan uskuda, et Taara tahtel on täitumas positiivne programm: esmakordselt pärast laulvat revolutsiooni ja fosforiidisõda on moodustunud väikeste Peetrite ühisrinne. Ehk on meil seekord oidu valida omad KOVi ja järgmisel korral ka parlamenti, mis kipub praegu olema üksteise peale kukkuv ja kukutav riigikägu.
Meil on aega veel taastada elujõuliste külade-talude võrgustik, mis toodab oma toidu, innustab lapsi saama ja neid päris-inimesteks kasvatama. Sellega lülitatakse oskuste ja funktsioonideta puugid-labuubud toitumisahelast välja.
Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan“ kirjeldas Jürkat, kes kannatas üleinimlikult palju välja, sest tahtis õndsaks saada – eit mäletas, aga eit suri ära… Nüüd on vägagi vitaalsete Juulade ajastu. Naistest oleneb, et väikesed Peetrid saavad meheliku väe ja väärikuse tagasi. Tegijad ja oskajad ujuvad välja ning lõpuks on kõik hästi. Kuni ei ole, pole lõpp ka veel.