Kes tellis muusika?

Ohtu mõisas ja Alatskivi lossiaias mängitav komöödia „Suveunistused“ on midagi väga head neile, kes armastavad müstilise hõnguga maitsekat nalja, erilist, ent hästi seeditavat muusikat ning uskumatut tõsiasja – näidend oleks otsekui just täpselt nendele näitlejatele kirjutatud, kes Roman Baskini lavastuses mängivad.

Alan Ayckbourni ja John Pattisoni leebelt lustaka, mitmekihiliselt romantilise loo tõlkisid projektiteatri Kell Kümme jaoks Tõnu Oja ja Villu Kangur, muusikalise kujunduse tegi Tõnu Naissoo ja teostas Peeter Konovalov ning kunstnik on Ann Lumiste.

Näitlejad aga otsekui ei teegi midagi – need tegelaskujud on nii väga nende endi alteregolikud teisikkehastused, kes näitavad iga artisti tugevamaid külgi ja parimaid omadusi.

Näeme, kuidas alkoholi abil reaalsusest põgenev kunstnik – Veikko Täär – kelle valed naised on vaimselt kohitsenud, libiseb muusikalisse muinasjuttu ja kohtub seal kauni nümfiga, kes vahendab talle teda ennast. Vahendab loovust ja armastust, identiteeti ja teadmist, kuhu ta kuulub. Nümfi poolt vaadates põrgusse – ent eks ka nümfi tõeline armastatu ole siitpoolt vaadates ju koletis.

Ülle Kaljuste näitab põrguemandana – mõisa tõusikust perenaisena – groteski Ita Everiga võrreldaval tasemel. Kusjuures paraja furduu pealiskaudset täistalda kompenseerib tema sisim südamlikkus, naer iseenda üle, muhe leppimine nii enda kui faktiga, et on nagu on.

Tõnu Kilgas, kelle tegelaskuju armastab ilmselgelt oma naljakalt rämevärvilist prouat, on erru läinud kiimakott ja ilueedi, keda külastab alzheimer light – iseäranis nimede asjus (väimehel õnnestub olla nii Singapur, Samsung kui Singer). Ta ei ürita millessegi – ka mitte enda juhitavasse rahvusvahelisse kontserni, alluvate solvumistesse või tütarde iseärasustesse – ülearu sekkuda. Ja tänu sellele õnnestub tal küpses eas tavatult, lausa sündsusetult õnnelik olla.

Jane Kruus – Indigo Tommi muusa, lavakast vast koorunud vabakutseline, väelaulik, rändaja ja väga erilise mehe elu armastus – on eheda looduslapsena otsekui siiras plika-Gavroche – ja samas puhas, õitsele puhkev haldjasnaine.

Kleer Maibaumi tulehark paneb nii mõnegi meist, neurootilistest daamidest, sisimas oigama – appi, nii tuttav… Ent erinevalt meist on sellel hüsteerilis-neurootilisel, võimukal ja ebaõiglasel naisetükil õnn – või õnnetus! – aina tarbida, midagi vastu andmata. Ta mängib meisterlikult ebamusikaalsust – seda kaunim on isiksusliku ärkamisega koos avanev hääl. Ja see lohutab meidki – ka meil on lootust, kõik on võimalik.

Villu Kangur kui äpupoolne abielumees on just see ebakangelane, kellesarnaseid tuhanded maailma naised omavahel ja endamisi, avalikult ja paraku enamasti ka õigustatult kiruvad – mees, kes ei saa hakkama mitte millegagi peale magamise. Või siiski – ta saab hakkama armastamisega ning selle müstilise nipiga, et teda on võimalik armastada.

Nele-Liis Vaiksoo on selles mõttes kuldaväärt leid, et teda on hea ja turvaline vaadata lähedalt, kus iga aps kätte paistaks-kostaks – neid apse lihtsalt pole. On kaunis tämber, maitsekalt timmitud näitlemine ja artistile nii oluline usaldusväärsus.

Mait Tringi südamlik koletis seevastu on kaugelt vaadeldav – oma toreda hääle ja erakordse koguga otsekui punkt i peal – no on täpselt neile kirjutatud rollid.

Ja on täpselt meile kirjutatud kavaleht – et paberipuud poleks asjata surnud, on koostatud ülimalt informatiivne väikeraamat, kus muusika mõjust inimesele räägivad Shakespeare, Aldridge ja Priestley, kus tutvustatakse muusikateraapia olemust ja antakse kätte võti sedalaadi sümbolismi mõistmiseks, kus kirjeldatakse, millisel füsioloogilisel kombel täpselt naer meid ravib, pingest vabastab, seksuaalsuse ja agressiivsuse liignivoolt mõnusasti maha kerib ja meid igas mõttes ravib ja kergendab. Minge ja kergenduge – toimib!