Tagurpidi maaleelama ametnikemaa

Kati Saara Vatmann, Pärnu Postimees

Rahvas liigub suvel. Ja üksteisega kohtudes räägib. Kui ta veel Eestist lõplikult ära pole liikunud. Eks seal räägib ka. Aga meie ei kuule. Ja seda, mida meie – viimsed eestlased – räägime, ministrid siin omakorda kah ei kuule. Sest Meiet ei ole. Aga paradoksaalsetel asjaoludel ilmselt peagi jälle tuleb – eestlane vajab ju meie-tunde tekkimiseks välisvastast. Tuuakse.

Kevadel, kui maaelu müsteeriumi delegatsioon käis siin lähedal kitse- ja ponifarmis ekskursioonil, oli mul müstikutele hulk küsimusi. Ent nemad alles õpetasid linnamehest ministrile kitse ja lamba erinevust ja küsisid samas ise mu teoloog-psühholoog-buhkalter-sõbratari talus kitsetallesid imetledes: uiii-kuinunnu-egataeihammusta. Esitamatajäänud küsimused olid sellised:

Millal kuulutatakse Eestimaa mahedaks riigiks, nii et kulukaid dokumente-litsentse peavad taotlema pestitsiidide-herbitsiidide kasutajad, mitte niigi mahedalt elavad ja tootvad kitse-poni-lamba-hobuinimesed? Millal astub riik väikeettevõtjate ja talude laenutaotluste taha kaitseks-garandiks pankade ees, nii et kodutalusid ja küla-ettevõtlust saab reaalselt arendama hakata? Millal lõpeb viimaste Eestisse-jäänud perede survestamine maksude-sanktsioonide-kontrollide-ähvarduste-äraütlemistega? Millal asuvad inimesi nõustama ja abistama palgatud ametnikud tegelikult oma rahva poolele ega tööta ülipüüdlikult meie inimeste vastu – et nood ellujäämiseks hädatarvilikke toetusi-laenusid mingil juhul ei saaks? Millal hakkab riik toetama väikeettevõtlust kui maal elu jätkumise ainust tagatist – ning annab rohelise tee talu-firmadele ja koduste niššide täitjatele, mitte aina bürooidudele, korterkolossidele, logistikapeletistele 100 töökoha ja 3000euroste palkadega? Millal lõpeb inimeste ebamäärane painamine rail balticu alla jäämisega?

Energeetiline kaitsetus

Kui Annely Akkermanniga augustikuu Eesti Naisele lugu koostasime, ütles ta, et vähemalt Kihnu on läheneva immigrantidelaine eest klimaatiliselt kaitstud. Ent energeetiliselt ja keskkonnateadlikkuse mõttes on eestlased kasvõi sellepärast kaitsetud, et ei lase endale ligi planeedi Maa tervise ja kestmisega seonduvat temaatikat seegitõttu, et puudub kõnetav sõnavara. Keskkond seostub meile prügikastitühjendajate ja kurjade inspektoritega – ja kogu armastus. Leppisime kokku, et asume ellujäämist tagava eluala lingvistilist metsa istutama.

Taastuva energia teemadel luues ja lauldes aga olen ära näinud, millised põimunud fossiilpoliitilised jõud seisavad tegelikult tuule-õhu-vee-biomassi kasutamise ees ning suruvad meile vääramatu jõuna peale maavarade krattimist ja feil-baltikut-pidi tassimist, kuni viimne eestlane on põhjavee saaste ja kõige elava hävimise tõttu välja surnud. Kuna põlevkivi-maffia tsitadell asub minu kodutalust 21 kilomeetri kaugusel näiliselt süütus turismikeskuse jahilossis, ei saa ma väga haukuda – nii nagu ei anna ka allkirju ei Ukraina poolt ega värviliste migrantide maaletoomise vastu: vaja mulle vene omakohtunikke magamistuppa ja enesetaputerroriste hobutalli, eks ole… Kellel on lapsed-loomad-talu, on kaitsetu.

Kui fossiilmafiossid on kaevandused aastaks 2030 tühjendanud ja muude oskusteta kaevurid maa alla jätnud, võtavad nad mõistagi taastuva energia monopoli enda kätesse. Ent sellele tuulegenekaid-päikesepaneele tootvat omamaist tööstust oli vaja eile, et rahvas minema ei läheks.

Rahvast totaalselt võõrandunud valitsus võiks ju viimsetele vähemalt ühe õnge jätta – toetada väiketalusid ja väiketööstust ja muud taolist naiivselt väikest ja ilusat… Akadeemik Ülo Vooglaid siin minust samuti 21 kilomeetri kaugusel – teises suunas – on ühes meie hommikuses tervitusvestluses öelnud, et tulevane Eesti teeb oma viimsed hingetõmbed fanaatikute viimsete silmade sulgudes. Siia jäävad vaid minu, Diana, Heli, Miku sarnased kõrgharitlastest nišitalunikud, keda entusiasm ja pühendumine lühikese keti otsas hoiab.

Uusi meiesuguseid hulle juurde tekkida valitsusekene ei lase. Noored Ämari lendurid, kellele koera kasvatasin, tulid nõu küsima, kuidas murda panga diktaati kodulaenu saamisel. Nad ei taha enam paneelis elada – nende väljavalitud talukene pangale ei meeldi – nõuavad, et noored ostaksid küprokpalee keset linnalähi-kipsikülvi või pigem siiski Mustamäe korteri, kust Ämarile käia. Panga-horror annaks pigem poole suurema laenu mõne meinstriim-õuduka ostmiseks kui normaalse realistliku paarkümmend tuhat armsa metsatalu soetamiseks. Tore.

Teine pere – metsakasvataja ja koertekliiniku emand – tahab kogu oma ettevõtluse Tallinnast ära peremehe esivanemate tallu tuua. Renoveeritavas põlistalus on lisaks jõulukuuskede-küttepuude bizile rajamisel tall hipoteraapiaks, koertekliinik ja… Pangale ei sobi. Kui noorpaar juba käimajoostud alade kojutoomise asemel kärataks sinna püsti logistikakeskuse, saaks ka laenu. Tehke büroo, pilvelõhkuja – vähemalt 100 töökohta 3000euroste kuupalkadega – siis toetame. Nii palju siis senisest arvamisest, et väike on ilus. Et Islandilt võiks õppida, kuidas pankadele ipon teha. Tühjagi.

Selle pere üleaedne kolleeg Toomas Kümmel püüdis ülal-loetletud küsimustele vastuseid leida ning sai fossiilmaffialt disklahvi. Temaga õlg õla kõrval maheda Eesti suunas rühkinud Hardo Aasmäe… Rahu tema põrmule. Sama leeri 21.sajandi uue hea ilma mees Artur Talvik võib parlamendis paraku muteeruda, nagu on juhtunud mitmete helgete eelkäijatega.

Mutandid ja migrandid

Tõsi, muteerume tasapisi me kõik – mida enam kuus-korda-suvega mürgitatavaid rapsipõlde seniste viljaväljade-heinamaade asemel siin haiseb, seda kindlamalt gemostume. Peatamatult ja karistamatult, sest pestitsiidid-herbitsiidid on a priori okei, kitsefarmi piimalitsents läheb kõigi lisadega maksma… 15 tuhat. Tagurpidi! Peaks ju olema sedapidi, et 15 tuhat maksab see, kes mürgitada tahab.

Ning kui Eesti looduskaitsealuseks maheriigiks kuulutataks, poleks feilbaltikul nii enesesestmõistetavat tugevama õigust üle rahva peade ja läbi kodude. On üks teooria, et seda giljotiin-raudteed on vaja ammendunud Euroopa põldudele fosforiidi väetiseks-vedamiseks. Teine teooria räägib Põhjala maardlate ja puiduvarude kasutuselevõtust todapidi.

Tuuleenergeetikud veaksid meeleldi tuulikudetaile seda raudteed, mitte lennuteid pidi. Igatahes tuhanded reisijad küll seda mutant-ilmavaadet kujustavat koletist pidi küll iga päev brüsselite-vahet vajutama ei hakka. Kui, siis ühe otsa piletiga. Adjöö.

Muteerunud poliitmaastik on tänaseks loodetavasti võõrandumise lae saavutanud. Ainus lahendus on inimeste valimine järgmisse parlamenti: kes kogutud häälte järgi valitud, see riigikogus ka on – mingeid parteilisi vangerdusi pole – parteide häältesaak selgub läbi inimeste. Inimene valiti – inimene vastutab – ja jääb äkki isegi Toompeal inimeseks.

Midagi positiivset võib samas leida isegi värviliste tsentraliseeritud sisserändes, mille puhul kardetakse terrorismi-vägistamist-tarbimist-laastamist. Nõukogude okupatsioon hoidis tänu ühisele välisvaenlasele hämmastava paradoksina eestluse elus. Nüüd-toodavad uued migrad võivad mängleva kergusega ära teha selle, mis pole tänini ühegi meetme ega programmiga õnnestunud. Lõimumine-integreerumine juhtub tänu sellele, et eestimaalased satuvad ühiselt silmitsi uue okupatsiooniga.

Loodus tühja kohta ei salli – kui meie rahvast on ikka ja üha vastu võetud võõrsil, eks siis kolivad keegid tühja-koha-seaduse järgi omakorda siia. Selle temperamentse tõuvärskenduse ees on meil vaid klimaatiline ja vaesuskaitse – kus pole, sealt ei võta ka surm.

Või täituvad Eestimaa linnad värviliste uustulnukatega ning muutuvad brüsselitoidulisteks getodeks – viimsed eestlased aga elavad metsas reservaatides? Väga romantiline. Nii romantiline, et tahaks karjuvas kõneviisis küsida: kuhu meie muinasmaa jäi? Kuhu kadus Meie? Tagurpidi keerati.