II osa avalõik:

Igaühel oma Lugu

„Ärge rääkige kellelegi, kes teist jutustada tahab, oma lugu – see tuleb absoluutselt teine lugu. Las ta jutustab oma lugu!“ pahutses Täisringi tuurist väsinud ja meediajoa juhtimatusest ärritunud Karekas ükspäev sügisel.

Õigus.

Igaüks meist räägib ja kirjutab oma lugu. Loeb ka. Ja mängib. Üle kaheksa miljardi loo.

Tänu Täisringi-loo saamisele ja loomisele, trupi ülesehitamisele ja tuuri korraldamisele, managemendile ja sellesinase raamatu vormimisele sain lisaks teada, et iga eestlane räägib erinevat eesti keelt ka veel.

Rahainimestega kõneldes ei maksa ärrituda, et sa ei mahu oma ettevõtmistega ekseltabelitesse.

Näitlejate tööd jälgides pole alati vaja rääkida, et näed ka neid vaimolendeid, kes nende kehastuses ilmuvad – näitlejad ise ei pruugi seda teada.

Teatri- ja raamatulugusid kirjutades pole ammugi mõistlik kõnelda, et teksti ja misanstseeni taga ja kohal, vahel ja slepina on veel midagi – lehetoimetajad teatavad seepeale, et nad ei saa mitte millestki aru. Ups – minu viga – tuleb kirjutada nii, et saadakse aru.

Või valida vestluspartnerid, kes saavad aru.

Ainult et neil pole enamasti raha, et teatripiletit või raamatut osta.

Kuna seal, kus raha on, ei huvituta enamasti neist nähtamatutest ja tükati lausa taevalikest asjadest, millest rääkida tuleks ja tahaks, siis tulebki aina laveerida – iga päev mõni hall juuksekarv juures. Pole hullu – hallid karvad on sitked ning hoiavad lokki ja vormivad seega kogu soengu.

Lausa kujund, eksole – elutööga teenitud hall ja kortsud vormivad kogu olemise ja olemuse.

See siin on minu lugu.

Mina, Saara, jutustan oma vaatekohast, kuidas see kõik sündis ja kõndima õppis.

Ent sedagi saab lugeda kaheksal miljardil moel.

Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – mis juhtub ühega – see juhtub kõigiga.

Ning Täisringi näidendi, lavastuse ja etendustega seoses on aina üks täisring teise järel sulgunud.

Aitäh.

Jutustasin selle mõisavalitsejaks sadanud indiaanlase saamisloo esmakordselt Sargvere mõisas esietendusel. Vahepeal nokkisin toda teemat siinseal teleintervjuudes ja lehelugudes – püüdlikult jälgides, et kõneleksin tasandil, millest kindlapeale aru saadaks – ning uuesti astusin publiku ette meie etenduse järel Kirna mõisas. Kõnelesin taas sellest saamisloost – aga õnneks mitte nii, nagu elatanud inimesed, kes hakkavad samu lugusid kordama, sest uusi sündmusi ei juhtu.

Sargveres ei esinenud ma enam Katina, vaid üsnagi teadvel Saarana.

Kirnas aga ei kõnelnud ma tänase endana.

Olin kanalis. Palvetasin raamatu ja jätkutuuri eest sealpoolsete lausetega. Ja seda on tegelikult näha ka – ebamaiselt rahvarohkele Kirna-etendusele kogunenud „muinasjulled“ filmisid seda kanaldust.

Tänase minu läbi kõneles see mina, kes ma olin kunagi Kirnas elades.

Ma olen temaga – see tähendab enda erinevate kehastustega – korduvalt kohtunud. Ja õnneks pole sellest uuemal ajal enam hämar kõnelda – paljud kümblevad rännakumeetodil regressioonis ning sirutavad oma kõrgemale minale terekäe. Egod on jõudsalt lahustumas.

*
Raamatu I ja III osa on keeletoimetaja käes.
Kirjastamisraha ootab Kati Saara Vatmann kontole EE272200001103755044 Aitäh!