Maalehele. Parim on uusim – Üheotsapilet. Võimas-võimas-võimas!

Kunstiküpseim on kohutavaim – Varjudemaa.

Eesti telekanalite sügis

Olen õige eestlane – televiisor plingib piltepilduva lambina üsna alaliselt nurgas. Soone talu telekas on mõnekümnesentimeetrilise ekraaniga lukuauk metsast välja maailma – et hiiglaslik plasmaekraan elu ei dikteeriks, proovitud, talumatu!

Õigeid eestlasi ilmselt erutavad uued sarjad „Armastust otsides“ ja „Abielus esimesest silmapilgust“ – mina olen lukuaugust treilereid ja mõnd juhuslikku episoodi piilunud – pardon, ei kõneta! Küll aga on „5 aastat hiljem“ teinud hämmastaval kombel oluliselt sümpaatsemaks enamvähem kõik intervjueeritavamad. Kuitahes äraspidi ossinovkilikud nii mõnegi tänased sooritused tunduvad – aastate projektsioonis näib, et kõigel on taust ja mõte ning inimesed suruvad Sisyphostena aastaid ja aastaid oma kivi mäetippu.

Sama kehtib Villiko Kruuse kohta, kes oli kunagi aastate eest Pärnu ööklubi kunstiline juht ja nüüd vähemalt uus Saareke. Tema fenomenaalset annet ja elegantsi rõhutab ka uue saatejuhi resonants – tänu Märt Avandi näosaate juhtimise härrasmehelikule stiilile on lõppenud solvangud ja seksvähemusnaljad – aitäh!

Ka „Minu imeline muutumine“ on mitme aasta töö hinnaline vili arvukale professionaalide meeskonnale ning tulemus oleks igas mõttes täiuslik, kui ka sealt oleks suudetud seksvähemus-stilistika ja solvangutevalmidus välja jätta. Eestis on väga palju värskeid ja võimsaid stiliste – polnud vaja jälle Fokinit oma ohvrite kallale haukuma! Ju siis oli – kontrastiks tippspetsidele, kes teevad erialaarstide meeskonnatööna inimestele oluliselt hinnalisema remondi kui „Kodutunde“ ühiskondlik doping. Uuele elule ja hingamisele aidatud õnnetute tuunimise puhul kehtib selles mõttes õiglus, et arstid saavad vaid materjalide ja omahinnaga üldsusele oma kunsti tänulikus ja romantilise lõpuga muinaslugudena näidata.

Veelgi totaalsem muutumine on juhtunud Martin Alguse ja Ergo Kulla kassikuldse tandemiga.

„Varjudemaa“ on Saaremaa suvised äikesed-vihmad-udud pööranud uskumatult sugestiivseks telekinokunstiks. Stsenaarium tekitab esmalt paralleele Harglaga, ent edasi on keeranud vinti sedavõrd ulmeliselt peale, et Eesti elust on moodustunud õõvastavalt tegelik panoraamportree.

Karin Rask on üle võlli rahulik keset oma õõvastavaid sugulasi, õelpimedat kogukonda, halastamatuid retse ja lootusetuid ebardeid. Nii vähe on selleks vaja kunstitiinet volüümi peale keerata, et luubi all näidata – olemegi sellised mustad nõiad ja narkarid, neurootikud ja argpüksid. Kultuuriloos täiesti oma lehekülje kirjutanud Algus ja Kuld neelavad varjudemaale jõuliselt sisse – ka lukuaugusuurune teler ei plingi nende toodete ajal lambina, vaid sakib sajaga. Heas mõttes.