Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)

Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis