Facebook
Tiibeti raamat elust ja surmast
22. august 2012
22. august 2012
Jaga:
.Ent kui raske on enda tähelepanu sissepoole pöörata, Kui kergesti anname me järele oma vanadele harjumustele ja laseme kindlakskujunenud mallidele enda üle valitseda. Ehkki nad põhjustavad meile kannatusi ning me võtame nad omaks pea fatalistliku alistumusega, sest me oleme harjunud neile järele andma. Me võime küll idealiseerida vabadust, ent jääme ikka oma harjumuste orjadeks. Järelemõtlemine võib meid siiski pikkamööda targemaks teha. Me võime hakata märkama, et langeme ikka ja jälle korduvatesse kindlakskujunenud mallidesse ning meis hakkab kujunema soov neist välja pääseda. Muidugi võime me ikka ja jälle neisse tagasi langeda, ent pikkamööda hakkame neist vabanema ja muutuma. Järgmises luuletuses peitub iva meie kõikide jaoks. Selle pealkiri on: “Autobiograafia viies peatükis”
I
Ma kõnnin mööda tänavat
Keset teed on sügav auk
ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud.
Mul pole lootust.
See pole minu süü.
Et välja rabeleda siit – mul kulub igavik…
II
Ma kõnnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu! – Jälle olen siin.
See minu süü ju pole.
Et välja rabeleda siit – taas kulub palju aega…
III
Ma kõnnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sügav auk.
Ma näen ju küll, kuid ikka kukun sisse.
See on kui harjumus.
Mu silmad on nüüd lahti ja tean, kus olen
See on mu oma süü
Ja kohe ronin välja…
IV
Ma kõnnin mööda sama tänavat
Keset teed on sügav auk
Ma lähen sellest mööda…
V
Ma lähen teist teed…