Kati Murutar: „Samavõrd kui eesti keel ja kirjandus, on mu tunnid ka planeedi elulugu“
Tekst Helina Piip
Fotod Stanislav Moškov

Juba mitmendat aastat algab Kati Murutari september õpetajana Kehtna Kutsehariduskeskuses ja Emajõe Keeltekoolis. Oma suvepuhkuse ajal asendas mitmehobujõulise igiliikurina suvitavaid kolleege ning andis igal argipäeval keeletunde eri rahvustest õppuritele. Tema moto on: truudus, fookus, distsipliin.

Kati (57) kodu Südamesalu on tarandikega hobuste-kasside-metsloomade vahel ära jagatud, et hobused omapäi merekonteineritest sündinud elumaja ning talli ümber ei luusiks ja hundid kutsikale kosja ei tuleks. Mõnest piirdest saab kahejalgne läbi, kui kummardub ja tara alt läbi poeb. Toaukse esise aia ületab pererahvas hoogsa jalatõstega – siinne värav on suletud, et 9kuune prantsuse buldog Delfiin välja ei putkaks.
Veebruaris pereliikmeks ja abiõpetajaks saanud musta-valgekirju kutsikas käib perenaisega koolitundides kaasas lugemis-keskendumis-teraapiakoeraks. „Nii tema kui hobused on mu pensionisammas – kui ma koolis enam tore ei ole, abistan inimesi oma teraapialoomadega koos kodus. Kutsikaga oli imelihtne, ta magas palju ja oli kõigega nõus,“ räägib Kati. „Vaatan nüüd esimesel koolinädalal huviga, kuidas ta kohaneb, esmalt tuleb neiukene juba tuttavatesse klassidesse, õpetama õppides tutvume uute inimestega. Ma ise ju ka.“

Tunkedes töövestlusele
Õpetajaametit on kaubamärgilise nimega Murutar pidanud aastast 2021. Tema enda noortestuudiol tuli lõpetada pandeemia aastail. Kati rassis seejärel RMK-s hooajatöödel – pakkis ning istutas puid, jõudis umbes 250 000 puud riigimetsa istutada! „Seisin ühel päeval hobusekoplis ja mõtlesin, käed rippu, mis nüüd edasi saab, kui helises telefon. Kehtna Kutsehariduskeskusesse tuli uueks õppejuhiks Riina Leppmaa ja komplekteeris oma meeskonda. Läksin tunkedes vestlusele ning järgmisel päeval olin klassi ees eesti keele ja kirjanduse õpetajana,“ meenutab Kati. „Juuru Eduard Vilde nimeline kool sai teada, et Kehtna värbas Murutari ja kutsus mu samuti enda juurde. Esimesel aastal oligi mul üks koht Kehtnas ja teine Juurus. Järgmisel aastal kasvas Kehtnas koormus nii suureks, et Juuru ees vabandasin ja taandusin – nukker seeüle tänini, aga mind on üks,“ meenutab Kati.
„Esimesel aastal andsin endast liiga palju energiat ära, sõitsin koolist koju täiesti minestanult! Oli väga palju intensiivsem enese laotamine kui koos noortestuudio noortega lavastuste loomine ja esitamine.“ Tema õpilased on vanuses 16-60 ja nende seas on neid, kes tulnud õppima ehitajaks, kokaks, IT-inimeseks, mehaanikuks – aga ka täiskasvanute gümnaasiumi õppurid. Ning see pole kõik. Kui Kati päevatöölt naaseb, ootavad teda õhtuti Emajõe Keeltekooli veebitunnid. Zoomituppa on kogunenud ukrainlasi, venelasi, iraanlasi, armeenlasi, tšehhe, nigeerlasi, kes ise elavad Tallinnas, Tartus, Narvas või Mustvees ning tulevad videotundi ka Albaaniast ja Rumeeniast.
Et Kati töölaud asub tillukeses magamistoas, siis häiris teda alguses tohutult, et „igal õhtul ilmub keegi tuppa. Kui tunnid läbi, pistsin arvuti kappi, et jummala pärast oleks kindel, et keegi sealt tuppa ei vahi,“ muigab ta. „Aga inimene areneb, isegi ligi 60aastasena – olen aastakümnete järel üsna kõik oma foobiad ületanud.“

Võiks pensile minna
Järgmisel aastal kevadisel pööripäeval, kui Kati saab 58, võiks ta viie lapse emana pensionile minna. „Ma ei ole veel täiskasvanuks saanud, järelikult ei lähe nii peagi pensile,“ kinnitab ta ning rabab hoopis mitme mehe eest. Lisaks pedagoogitööle on ka kodune majapidamine kui täiskohaga töö – olgu või igapäevane trimmerdamine („trimmer on mu suvine kehaosa“), hobuste talitamine ja ehitamine, tallipuhastus ja lumelükkamine. Ise. Sel suvel valmis konteinermajale juurdeehitus – oma tuba 18aastaseks saanud noorimale tütrele Indirale, kes elab ja käib gümnaasiumis emaga koos.
Nood kuulsad merekonteinerid, kuhu Kati pärast Südamesalu ostmist kolis, jäid talle esmalt silma saatest „Naabrist parem“. „Pärast kolme 100aastase talu ülesehitamist ning 400aastasse vesiveskisse kultuurikeskuse ja kodu loomist tahtsin täiesti uut ja puutumatut ruumi. Algselt Greencube´i valmis maja, kuid sõja algus lennutas hinnad üle võlli. Mu eelmise talu praegune peremees Sulev Sepp soovitas: aga osta konteiner.» Ja Kati ostiski – alles pärast tehngut Miili pereettevõtjate Hüttidega sai teada, et konteinerite kuningad on ka telesaate partnerid.
Õuele toodud kahele tühjale terasest kastile tuli ise aknad-uksed sisse lõigata. „Seda tegime relakaga ja sädemeid lendas Kuuni. Seisin veeämbriga ehitajatest vellede kõrval, et tulekahju ei tekiks. Lisaks metalli kriiskav hääl ning tolm… Uhhh, õnneks on see möödas!“ ei ole koolipreili samas ehitamisega kaugeltki lõpetanud. Järgmiseks on visioon väikesest kirikust ning konteinertalli laudisest ja päikesekatusest.
Elumajas on köök, wc, dušš ja väike saungi. Ning perenaise sõnul on see tema kõige soojem ja käepärasem maja üldse, sest ei lase tuult läbi, väljast soojustab seinu 15 sentimeetrit pur-vahtu ja ta enda tehtud kuuselaudis. Talvel annavad sooja bursuikad, kliimaseade ja Pipi moodi soe süda.
Muide majaseina vahel elavad mesilased, kelle jaoks Kati hoidis suvel nurmetaimed äraõitsemiseni niitmata ning leiab tänu sellele üles ka sajad üheksavägised, kes õitsevad taeva kingitusena igal aastal erinevas kohas. Mesilindudelt tasuks sai sõnameistritar kingituse – kui võttis Vaba Rahva Laulu kontserdile minekuks varnast oma ratsamantli, siis leidis selle taskust, varrukast ja kapuutsist mett tilkuvad kärjed. „Ta lendab mesipuu poole“ oli muide laul, mille järel – ja Tõnis Mägi „Palve“ eel pidas sitke emand oma kõne. Nii juba legendaarseks saanud kõne kui Kati kirjutatud keele-kirjanduse-religiooni-filosoofia õppematerjalid on vaadatavad Youtube’is tema kanalil ning õppematerjalidest koguneb „Meistrite aabits“.

Osa ringist
Kati ärkab hommikuti kell viis ja teeb kirjatöid. Koolilainelt ta õpetajate suvepuhkuse ajal maas ei käinudki, kirjutas oma õppevahendeid. Tema kabinet ei kanna silti „Eesti keel ja kirjandus“, vaid kõikelubavat numbrit 204, sest „samavõrd kui keel ja kirjandus, on minu tunnid ka inimkonna ajalugu, mõttelugu, planeedi elulugu. Kui sul tekib kõigest, mida sa õpid, tervikpilt, siis on see nagu lapsepõlvemälestus. Kõik on ju üks tervik. Neist, kel kõik ained eraldi seibideks tükeldatud, tulevad papagoid ja kopeerijad, mitte loojad. Olen elu hellik, et töötan just selles koolis. Ning oma õpilastega koos õppimine, teemade leidmine ja nende sidumine sellega, mis on täna meie ümber, on võimas, see ongi holistika.“
Kati klassis on pingid tõstetud ringiks, sest „ringis on kõik võrdsed, keegi ei ole teise taga ja mina olen osa ringist.“
„Meie õppematerjalid kasvavad välja sellest, mis õpilasi hetkel huvitab. Kirjutan oma teksti, teen sellest keeleülesande, õpilased kirjutavad oma tekstid ja siis me puhastame need keeleliselt.“
Kuidas õpilasi hindad? Kati: „Ülipositiivselt, harva panen nelja-kolme. Sest kui inimene midagi kirjutab, siis teeb ta seda oma parimal võimalikul moel. Esseekonkursse võidame ja koos õpilastega Brüsselisse ja Roosiaeda sõidame. Riigieksamitega küll ei ole nii hästi, sest: normid, reeglid, punktid. Olen julgustanud düsgraafikuid, kes on enne meie kooli tulekut surnuks hinnatud: kui sul lähevad tähed segamini, ei tähenda see, et sinu mõtted ei kõlba.
Minu inimesed oskavad liigendada oma tekste ja mõttejada üles ehitada. Igasugune sildistamine, raamistamine, hindamine ja võrreldamatute võrdlemine on räige, seda ei tohiks inimestega teha. Luban ja soovitan õpilastel kirjutada ChatGPT abiga. Kui on tegemist noore ehitajaga, kokaga, IT-inimesega, kellest saab tulevane küberkaitseohvitser, ei näe ma põhjust piinata teda alaga, mis ei ole tema oma. Seda nõuan küll, et tekstid kirjutatakse käsitsi ümber.»

Justkui teraapia
Mis on õpetajatöös kõige keerulisem? „Enese säästmine. See on alati inimsuhetes kõige keerulisem. Empaatilisena võtad ju vastu teise tunded, emotsioonid, hirmud. Koolis on see eriti karm, seal on igasugused kodud, diagnoosid, elulood – näed õpilase silmist, et midagi on juhtunud, et tal on halb… Või istub sul keset raamatuid reaalaine suundumusega, mehhaaniku mõtlemisega noor – selleks, et teda julgustada ja avada, on iga tund stand up comedy ja teraapiasessioon. Siis tulengi koju ägades: appi, hobune!“ Koolist jõudes kallistab Kati hobuseid ja võimalusel magab tunnikese, seejärel algavad õhtused veebitunnid. „Mida kindlameelsemalt olen mõelnud keeltekoolis koormust vähendada, seda rohkem tuleb tööd juurde. Aga kuni jaksan, seni teen. Teisiti ju koda ei ehita ja kondseid ei varusta.“
Eelmisel aastal läbis Kati Tallinna Ülikoolis pedagoogikamooduli. „Mul on magistrikraad olemas, nii et õpetada võin nagunii. Kursusel osalesin kõrgema palgakoefitsiendi nimel ja seda oli väga mõnna teha, veebiloenguid kuulates parandasin oma õpilaste töid.“

Ka emmena klassi ees
Ja kuidas edenevad tema keeleõppurid eesti keele omandamisel? „Kuna neid on sadu, siis on läinud nii ja naa. Osad tahavad tõesti eesti keele selgeks saada. Paljud tulevad õppima seepärast, et muidu ei saa kodakondsust, töökohta, mida iganes. Motivatsiooniaste on erinev.“ Kati loetleb õpilasi, kes on saanudki keele nii selgeks, et jätkavad nüüd juba ülikoolis.
Millised on kõige toredamad kommentaarid su tööle? Ema asemel vastab aga hoopis Indira: „See, et õpilased ei ole nõus pärast tundi ära minema ja nad tulevad alati varem klassi, et lihtsalt olla minu emmega.“
Ka Indira käib gümnasistina ema tundides. „Klassikaaslased hakkasid mulle Indi eeskujul ütlema Emme,“ püüab Kati naeratust tagasi hoida, kui tütar talle õhtuseks esinemiseks meiki teeb.
Kuidas tulid selle peale, et hakata oma tunde filmima ja Youtube’i panema? „See algas meie kooli täiskasvanute gümnaasiumi e-õpilastest – pereinimesed, tööinimesed, probleemidega inimesed. Mõni ei jõua ka statsionaaris õppijana nädalaid kooli, sest on näiteks haiglas. Temagi saab videost oma asja kätte.“

Kui Kati peaks lahkuva suve kokku võtma, noppides kõige helgemaid hetki, siis nimetab ta tütardega Adilas käike, kuhu Urmas Sõõrumaa on rajanud Pühali keskuse. Suisa oma elu üheks tähetunniks peab ta aga augustiõhtut, mil Raplas toimus Vaba Rahva Laulu kontsert ja Kati sai koos ühendkooride ja Tõnis Mäega viibida laval, kus luges ette oma, just selleks õhtuks kirjutatud palve, jalge ees oma aia saadustega korv justkui väike altar, tulvil õunu, kabatšokke, humalaid ja pihlakaid. Tänu sellele koos loomisele ei jää tänavune suurkontsert viimaseks – ühendatud väed kavandavad järgmise aasta laulmist Narva.