Luuraja ja luuletaja – tšto za huinjaa?

Pardon. See on Toomas Hussari filmi lõpulause. Selle esitab enne filmi valmimist lahkunud näitleja Oleg Rogatšov vene luure ohvitserina, kui talle Eesti luurajate salafailidega mälupulga asemel hipikommuunis homset ootava poeedi usb tuuakse. Tõesti – tšto za huinjaa…

Sama küsimus on „Luuraja ja luuletaja“ absurdse popi ja huhuu askeldamise pooletunnise vaatamise järel. Ei askelda ka. Loivavad nohinal. Heitlevad kiusatustega ja elavad võibolla ehk homme. Ja see kõik venib-venib-venib… Rasvased juuksed ja silmaalused pelmeenid suures plaanis. Heakene küll – Jan Uuspõllu luurajal on askeetlik üürikas, ta on endine palgsõdur, närvid läbi, kõiki asju üks, Kuperjanov on püha ja alkohol on mürk. See on viie minutiga selge. Edasi? Pool tundi jutti ei midagi.

Poeet – Rain Tolk – elab kommuunis, kus iga päev on homme ja raamaturiiulite vahel haisemine on sisukam kui salaluure-sellide autos-kössitamine, korraga ja vaheldumisi tsüklisse sattumine ei lase kunagi kirjastajani jõuda – mine või tööle – aga need hipid-boheemid armastavad üksteist. Selge.

Veetlev mustlanna kolib salaluure töökäsuna sisse – ei taha, aga kolib – ja nii vene kui eesti luure passib kumbki oma tehniliste vahenditega, kas saab või ei saa – et siis… mida?

Mida hekkifakki mustlanna õieti luurajalt venelastele ära peab tooma? Luuraja armastuse pälvib küll. Nii et nais-kapo-blondiin, keda luuraja olevat ahistanud, on nüüd tegelikult armukade –

ja autos kössitavad luurajad on omakorda armukadedad, et naisohvitser on armukade…

Oo hõrku pilkude ja vuntside mängu – mis viib lõpeks reetmiskahtlusega luuraja kasti. Et siis miks ta ikkagi need failid virutas ja mille nimel ja… oeh, tõesti kuul pähe.

Võimalik, et mul on selle filmi iroonilise-salatoonilise absurdi adumisel tõesti pikad juhtmed – aga ülejäänud publik ei naera üldse. Minul siiski äkki hakkab naljakas – nagu oleks kanepiküpsist söönud. See juhtub siis, kui publikust tehakse osa farsist. Mitmeid minuteid rullub kinosaalis viiekordse kaamera kaudu ladinaseebi vaatamine. Publik vaatab, kuidas Eesti luure vaatab, kuidas Vene luure vaatab, sest mingi ladinariigi Antonio tellib! – kuidas paarike mustlanna-luuraja taboriks-muudetud korteri diivanil ladina seepi vaatab.

Siinkohal vallandub minus homeeriline naer. Selle absurdivõtme võinuks muidugi juba Tambet Tuisu pähe õmmeldud põlvini rastapatse nähes ära tabada. Paksud värvid, plakatlikud kujundid – nali-nali-nali, noh! Absurd, saate aru – näiliselt juhuslikud kohvikus vilkuvad pilgud kaitsevad riiklikku julgeolekut. Bond ja Zagreb – alkoholism ja alkovaba õlu, mida leseks jäänud mustlanna rasedana uhke sümboolsusega joob – veel sündimata lapse isa mälestuseks…

Kui import-rassist baaridaam küsib, kumb sünnib, vastab rase luuraja – eestlane.

Kusjuures stseen tekitab küsimuse, kuidas seda stseeni kirjeldades poliitkorrektselt väljenduda – vist nii, et üks temake on roma ja teine afroeestlane. Tubli töö jällegi, Sandra Ashilevi!

Ent mina jäängi ainsaks, kes naerab. Aina rohkem ja üha vastupandamatumalt. Saal vaikib.

„Vallatute kurvide“ Terje on vihane: Kus on stsenaarium? Kes seda režissööri õpetas? Kas ausalt ei saa öelda, et see on kohutav?

Ei saa. Lolliks peetakse – absurdi ei taju või mis. Jan Uuspõld leiab liiatigi, et see on tema seni parim roll. See on meie, maavanaemade probleem, et siseringi absurdinali ei jõua meile lihtsalt kohale. Kõik annavad parima, aga välja tuleb… Mitte lihtsalt nagu alati, vaid välja tuleb nii, et õigesti teevad need kultuurisõbrad, kes välja ei tule ja telekaesistes tugitoolides püsivad.

Eesti omavahelised seosed ka segavad kuulutamast, et kuningas on alasti. Rahastava EFSA, filmi sihtasutuse bossitar Pireti õe tütar Türilt on ratsatreener, kes… Saate ise aru, me oleme siin konnatiigis kõik ristirästi omad ja seega seotud.

Filme tuleb riburobinal – kui küsida, miks sihuke asi pappi sai, arvatakse, et kadedus või teine klann või… selline küsimus seaks kindlasti alliansi ohtu. Ühesõnaga – kuul pähe. Igas mõttes. Sihuke asi siis tehti valmis… aga… mihuke asi õigupoolest – kimbatust ja ebamäärasust kogu raha eest – tõepoolest, tšto za huinjaa!?