23. august 2023
Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.
Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.
Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.
Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.